Ma ise olen siiani hädas sellega, et üritan vastata teiste inimeste soovidele ja isegi neile, mida ma ette kujutan, et soovitakse. Kuna ma ise saan aru, et ma ei pea oma meelerahu ja tervist teiste soovide tõttu ohvriks tooma, üritangi käituda nii, et mulle olulised inimesed oleksid rõõmsad, aga mina seejuures võimalikult stressivaba. Kahjuks see alati ei õnnestu, see stressivabaks jäämise osa just. Kipun tundma süütunnet, et ei vasta teiste inimeste imaginaarsetele nõuetele. Oma lapsele ma seda kurja teha ei taha, et ta peaks tundma end vastutavana kõrvaliste inimeste iga pisima tundepuhangu ja halvastimineku pärast. Empaatia, lahkus, heatahtlikkus ja oskus (ning tahe) jagada on elementaarsed, aga süükompleks ja oma tunnete alla surumine on midagi, millega on paganama raske elada. Mõned näited: ma juhatasin kunagi võõras linnas oma sugulasele teed. Mina juhatasin õigesti, tema otsustas riskida ja eksis ikka ära, tiirutades kaua mööda võõraid tänavaid ja muutudes järjest vihasemaks. Ma tundsin end väga kaua süüdi, et ta niimoodi plindrisse sattus, kuigi see oli tema süü, mitte minu. Või teine näide — mulle saadeti oluline kiri valele meiliaadressile, kusjuures õige aadress oli ka antud. Ühel hetkel oli juba kole kiire ja paanika majas, aga mina viibisin õndas teadmatuses, sest saatja oli saatnud valele aadressile, kontrollimata. Kui paanika minuni jõudis, tundsin end terve päeva süüdi selles, et see olukord tekkis, kuigi polnud üldse minu põhjustatud.
Kuidas on seotud süütundekompleks ja „kadedaks kasvatamine“?

Lihtsustatult võib öelda, et minu arvates on aburdsuse tipp kasvatada last, kes oma mänguasjad esimese võõra tahtmise peale ära annaks, kes alluks igaühe nõudmistele, küsimata ja mõtlemata, kas need on põhjendatud. Mina mäletan oma lapsepõlvest neid hetki, kui mõni sugulane jälle ütles, et “tule ja tantsi/laula nüüd onudele-tädidele” ja ma absoluutselt vihkasin seda. Otsustasin juba ammu, et minu laps ei pea seda tegema! Laps ei ole mingi tunneteta tsirkusetola, kes teisi lõbustama peaks. Kui soovib ise esineda, palun väga. Miks peab oma tahtmise alla suruma ning, hambad ristis, teiste nõudmisi täitma? Kui see on põhjendatud ja vabatahtlik, loomulikult, aga vastu tahtmist, jätmata võimalust ja õigust keelduda… Ei!

Kriitilist mõtlemist ja oskust olukordi analüüsida tahaksin kasvatada. Jah, ma tean, et seda on pisikese lapse puhul palju tahta, aga see on hea eesmärk ja selle üks etapp on õpetada seda, et võõraste inimeste käske ei pea täitma, kui ema või isa pole seda heaks kiitnud. Mida me õpetame oma lastele kui käseme neil allutada kõikide teiste tahtele peale ta enda? Siit on vaid paar sammu pedofiiliani, sest kui last on õpetatud maast-madalast, et enda tahe ja arvamus tuleb alla suruda, siis pole kaugel olukord, kui perekonnasõber-salapedofiil saab oma koledaid tempe teha. Ja täiskasvanuna tunneb see inimene end süüdi kui ta seksuaalrünnaku või kelmuse ohvriks satub, sest teda on alistuma kasvatatud. Isekus ja oskus enese eest seista on kaks ise asja!