Lasteaiajärgne öö

“Sõidan Saaremaale asju ajama ja mõtlesin, et kui Sul midagi targemat teha ei ole, ehk saaksid minuga lihtsalt kaasa sõita”. Marikas oli lugenud seda lühisõnumit oma vanamoodsa mobiiltelefoni tillukeselt ekraanilt mitukümmend korda.

Tal oli peas nii ridade pikkus kui kellaaeg, mil sõnum saabus. Tal oli värvikalt meeles, et telefonipiiksumise ajal seisis ta riidepoe proovikabiinis ja tiris endale erinevaid pükse jalga. Kui talle oli enne tundunud, et niisuguse pepu, kõhu ja väikeste rindadega naist ei igatse mitte üks mees küll endale lähemale kui 3 kilomeetrit, siis sõnumi läbilugemise peale oli korrapealt kõik muutunud.

Kui Marikas oleks viitsinud järgi mõelda, siis oleks ta aru saanud, et maailm hakkas teistpidi pöörlema.

Aga mõelda ta mallanud, sest peeglist vaatas järsku vastu võluvaim naine.

Enam ei piinanud teda kahtlus, et prooviruumidesse riputataksegi optiliselt suurendavaid peegleid või et nii halli nahaga peaks polikliinikusse pöörduma.

Läbemata enam riietega mehkeldamisele aega raisata, toppis Marikas põlvede värisedes omad rõivad selga ning tormas proovikabiinist õhinal välja.

Niipalju tal veel oidu oli, et nüüd shoppama kukkudes laostaks ta oma eelarve jäägitult. Oma laostunud hinge kõrvale polnud tal seda just ilmtingimata vaja.

Kas tõesti on võimalik vaid loetud kuud pärast valulikku lahutust midagi üldse tunda? Midagi tunda põlvede võbisedes ja südame kloppides? Marikas kõndis järsku nagu miiniväljale sattunu.
Korraga möllasid nii adrenaliin kui paaniline hirm. Sellest päevast alates, mil Väino oli talle oma uut suhet ja tema mahajätmist kinnitanud, oli Marikas kivistunud, kõikidele oma ustele ning akendele luugid ette tõmmanud ning telefonigi välja lülitanud.
Talle tundus, et kõik muu peale otsata valu ja alanduse on nüüd ja edaspidi tema jaoks selles maailmas välistatud. Ta ei tahtnudki midagi muud. Nii hea oli, kui sai vähemalt millelegi kindel olla: jah, ma olen hüljatud naine. Töö pärast oli pidanud ta telefoni nädala möödudes taas siiski kasutusele võtma.

Marikas oli üllatunult avastanud, et talle makstakse töölkäimise eest palka edasi vaatamata sellele, et Väino ta maha jättis.
Ta oli suutnud ennast lõpuks poodi vedada. No et natukenegi oma kurba hingekest rõõmustada, oli ta justkui enese õigustuseks maise rõõmu maitsemise eel mõelnud. Ja nüüd oli ta kaubamaja trepist alla jooksnud, pea laiali ja silmad säramas nagu kevadisel vasikal.
Tänavale jõudnud, oli meeldiv erutus asendunud kahtlustuste tulvaga. Mis jälle kõik omakorda meelest läksid, niipea kui ta tänaval seisma jäi, et telefonilt jälle ja jälle seda ühte sõnumit lugeda.

“Oi, tere!”, põrkus kevadine vasikas oma ekskolleegile, kes kõnnitee äärde pargitud autost välja astus.
Napilt jäi puudu, et Marikas poleks autoust maha jooksnud.
Miks praegu! Miks Tiia!
Eest ära tõugatud autouks oleks muidugi Tiiale paras olnud, jõudis ta mõelda oma tavapärast maist mõtet, kui nägi rooli tagant tõusvat tolle imelist abikaasat.
Tiia polnud kunagi jätnud rõhutamata, kuivõrd kena paar nad on. Tiit väljus autost, lõi ukse õrnalt, pauguta kinni ning kummardus armsasti tervituse juurde. Marikas tundis, kuidas ta ei taha nendega rääkida.
Kuid Tiia oli tal juba usalduslikult varrukast haaranud: “Ma kuulsin et Väino, noh…, et kuidas teil nüüd on siis?” küsis ta halvastivarjatult eleva uudishimuga.
“Minema läks,” pahvatas Marikas ennastki jahmatava paneva innukusega.
Üle Marikase näo vilksatanud rõõmuvarjund ei jäänud sõbrannal märkamata, liiga kaua olid nad ülelaudsetena koos töötanud. Tiidu lähenedes jõudis hetkeks segadusse sattunud Tiia ennast koguda ning siis juba mõlemale ilma suurema pingutuseta teatada; “Onju, kallis, me kutsume Marikase koos lapsega enda juurde laupäeva õhtuks sauna, polegi ammu Karl Martinit näinud, eks ole!”.
Marikase pilk naaldus talle eneselegi ootamatu avalusega vastu Tiidu pilku, mis teda naeratava teravusega jälgis.
Tiiduga olid nad mõned korrad viimase kutsel söömas käinud, ühisest teatriskäigust oli Marikas aga keeldunud – kuhu ta abielumehega ikka läheb!

Marikas tundis järsku selles silmavaates laineid, mida ta polnud enne märganud. Hetkeks paistis talle, et Tiit tungib talle oma pilguga sisse, surudes õrna jõuga tema kutsuvalt niiskesse sisemusse.

Marikas kohmas midagi Tiiale vastuseks ja asutas kiirustades minekule, et mitte peapööritusest tuikuma hakata. Ta oli poole aastaga unustanud, mismoodi see asi täpselt oligi. Ometi oli tal järsku tunne, nagu oleks see just hetk tagasi juhtunud. Pelgalt pilguga. Ta tundis jätkuvalt, kuidas mehe vaade oli teda läbistanud.

Huvitav, kas niimoodi oleks tegelikult ka võimalik orgasmini tõusta, jõudis ta mõelda, paari seljataha jättes minema tõtates.
Mis, mis ometi minuga toimub, vilksatas korra läbi Marikase üha enam tantsiskleva peakese, ma tahan, et ta mind puudutaks, et ta mind kallistaks, hoiaks… Marikasel oli endal ka segane, keda ta täpselt silmas pidas. Nagu janune kõrbes, kes valmis iga miraazi nähes edasi roomama, jõudsid pärale talle nii tavalised iroonilised noodid.

Karl-Eerik!!!
Heldust, ta oli oma poja täielikult unustanud! Kiire pilk kellale kinnitas, et mitte veel küll lasteaeda unustanud. Mis oleks võinud siis juhtuda, kui Tiia poleks talle last meelde tuletanud.
Et see ka just tema pidi olema.
Marikas langes oma mantrasse tagasi: mina, mahajäetud naine, ja nüüd veel emana täiesti kõlbmatu ka, kuidas ma võisin oma poja niimoodi lasteaeda unustada! Nüüd juba piinlikkusest kuumates tormas naine bussi peale.
Või kas ainult piinlikkusest?
Ta jälestas bussisõitu ja katsus enda reise väiksemalgi võimalusel sättida aegadele, mil liikumas oli vähem rahvast, või vähemasti rohkem pensionäre, üksikuid vanu krimpsus naisi.

Bussis jälitasid teda viimasel ajal ettekujutused, kuidas üks või teine korralik pereisa oma koju jõuab, esikus suudlustega naist ja lapsi tervitab, ning seejärel pärast õhtuseid toimetusi päeva eest tunnustuse jagamise saatel oma abikaasaga iharatesse embustesse sukeldub...

Marikas jälgis bussis sõitvaid mehi ning kujutas igaühe puhul ette, kuidas too täpselt kodus oma naist hellitada võiks.

Huvitav, sellal kui ta veel ise Väinoga koos elas, polnud tal teiste inimeste elu vastu üldse mingit huvi. Siis juurdles ta koju sõites mõne tööalase mure üle, mõtles, mida õhtusöögiks teha või uppus lihtsalt tuima väsimusse. Marikas bussis istekohta ei leidnud, polnud lootustki.

Seistes tundis ta, et ei tahagi kedagi teist kahtlustavalt vahtida. Kas pole teiste õnn tema jaoks mitte samasugune miraaz, väärastunud pettekujutelm?

Sõita oli pikk maa.
Marikasele tuli alles poolel teel pähe mõte, et ta ei tunne ennast tegelikult täna üldsegi väsinuna.
Pilk kellale kinnitas, et lasteaeda jõuab ta napilt, kuid siiski õigeks ajaks.
Marikas vaatas enda ümber nagu eilesündinu.
Bussis sõitvad mehed tundusid talle täiesti tavalised, mõned koolilapsed tulid ilmselt trennist ja üks tüdruk naeratas talle.
Tüdruk köitis Marikase tähelepanu – too naeratas omaette ning tema silmadest peegeldus õnnelikku rahu. Armunud mis armunud, muigas Marikas omaette.
Tüdruk vastas Marikase muigele omakorda häbeliku naeratusega. Marikas ei suutnud end talitseda ja puhkes hääletu vandeseltslaslikkusega naerma. Hunt tunneb hunti, käis Marikasel peast läbi.

Aknast välja vaadates tundus talle, et majad tee ääres on tegelikult kuidagi ootamatult armsad ja omased.
Marikas elavnes, miski tema sees pürgis pilvede taha mattunud päikese poole, bussi udusevõitu akendest välja, värske õhu kätte, üles taeva alla. Pisut maisemate asjadeni tagasi jõudes otsustas Marikas järsku, et poes proovitud beezid püksid sobisid talle ju tegelikult väga hästi. Ta ei olnud varem julgenud nii heledatele mitte mõeldagi, kuid musta pintsakuga oleksid need ju päris nooruslikud, sall juurde, ja veel selle punaste lilledega liibuva kampsuniga…ei, see oleks liiga julge.

Ta otsustas siiski homme hommikul kampsuni kodus selga panna ja uuesti poodi proovima minna. Siis peaks veel vaatama uusi kardinaid koju, need olemasolevad tundusid talle juba sügisel pleekinutena.

Ei tea, mida Tiit arvaks rubiinpunastest kardinatest? Miks Tiit? Temale need kindlasti meeldiksid. Mees oli kuulus oma peene maitse ja veel peenema huvi tõttu ilusate naiste vastu. Meenutus Tiidu pilgust läbistas Marikast uuesti.

Enam ta ei suutnud, otsis kotist välja oma telefoni ning luges korraga peast kui ekraanilt uuesti sõnumit: “Sõidan Saaremaale…”.

Äkki ma olengi ilus naine?,
see mõte meeldis Marikasele juba päris hästi.
Marikas lehvitas endalegi ootamatult bussist väljudes armunud tüdrukule ning tormas lasteaia poole. Ta püüdis värsket külma õhku ära kasutada mõtete korrastamiseks. Niisiis, täna, jahh, just, proovikabiinis seistes, oli ta saanud sõnumi Martinilt.

Martin tahtis, et ta koos temaga sõidaks Saaremaale.
Koos!
Nad olid nädalapäevad tagasi tööasjus rääkima sattunud, siis korra koos söömaski käinud.
Midagi oli Martinis olnud sedavõrd sooja ja turvalist, et Marikas oli tundnud temaga kohtumiste järel end justkui sanatooriumis käinuna. Naine oli lõpuks murdunud ja kurtnud peaaegu võõrale mehele oma lõpmatusuurena näivat õnnetust. Mees oli kõik rahulikult ära kuulanud.

Siis oli Martin pakkunud, et kui mingit abi vaja on, võib tema peale 24 tundi loota. Mees oli kutsunud teda teatrisse, Marikasel polnud last kuhugi jätta, aga ta oli telefonitsi kolm tundi järjest Martinile uuesti kirjeldanud, kuidas nad ikka täpselt Väinoga lahku läksid ja mis juhtus enne ja pärast seda.
Oleks kauemgi rääkinud, aga kõrv hakkas telefonitoru vastas valutama. Marikas ei mäletanud tõtt-öelda, mida ta kõike mehele rääkinud oli, sõnad purskusid iseenesest.

Ja nüüd selline kutse, sest kutse see ju oli. Ta polnud üldse mõelnud, mida vastata. Kas ta üldse julgekski minna? Mehega koos, niimoodi…

Karl-Eerik oli lasteaias viimane.
Piinlikkustunde asemel sulas ema süda rõõmust, nähes kui kenasti ta poeg kasvatajaga koos joonistamist harjutas.
Marikas oleks tahtnud kasvatajale kommikarbi kinkida, või mida iganes anda, ta tundis vajadust hästi kena olla. Et tal ka ei tulnud pähe tee pealt kasvõi lilled osta, jõudis naine ennast siunata, saades siiski aru, et teine tegi ju lihtsalt oma tööd. Riidessepaneku ajal ei jõudnud Karl-Eerik kaua saladust pidada: “Emme, kas sa tead, mis Piret ütles, kui ma teda täna kallistasin?”
– “Pane saapad kiiremini jalga!”
– “Emme, tead, ta ütles et tema armastab mind ka!”

Marikas oleks tahtnud kisendada, et armastust ei ole olemas. Et on ainult pettekujutelmad, millede võrku langemine tähendab igavest häda ja õnnetust.

Ta ei olnud selliste teemade arutamiseks oma pojaga veel valmis.

Mingi vanemlik vastutustunne sundis teda siiski võimalikult rahulikult kinnitama:
“Oi kui tore, et te Piretiga siis nii head sõbrad olete!”.
– “Jah ja kasvataja ütles et me peame kõigepealt suureks saama ja siis õppima ja alles siis me leiame selle inimese, kellega abielluda. Emme, ma tahan hoopis Sinuga abielluda!”
– “Kus Su müts on?”, päris Marikas asjatu rabedusega. Poiss jättis seepeale teema katki ja toppis viimased riided püüdliku visadusega selga.

Koju jõuti kiirustades.
Marikas pani hoogsalt mängima oma lemmikplaadi, süütas köögilaual küünlad ning hakkas poja lemmiktoitu, nuudleid, praadima.
Kõik ilus oli tagasi.
Sest Marikasele tuli meelde, et ta peab ju Martini telefonisõnumile midagi vastama ka.
Nagu lotomängija peavõidu ootuses, otsustas ta oma vastuse saata alles hommikul.
Keedetud nuudlid särisesid pannile jõudes isuäratava energiaga.
Ei tea palju see uute kardinate pikkus ka peaks olema, mõtles Marikas endamisi.
Pikema mangumiseta tõi ta tooli ja lubas poja kuumal pannil nuudleid ise segama. Sest keda see mõni võimalik pisike kõrvetus ikka murrab, hüüdis ta oma hoiatuse, ise köögi alumisest sahtlist mõõdulinti otsima sukeldudes.