Toidud olgu kas valgurohked, süsivesikurohked või rasvarohked, aga mitte kõik koos.

Seda väidetavalt selle tõttu, et meie keha ei suuda samal ajal neid kõiki koos seedida ning see tekitab seedeprobleeme Kõik see toovat kaasa tervisehäireid ja kehakaalu tõusu või kaalukaotuse raskendamist.

See teema hakkas väga huvi pakkuma, kuna tegemist on toitumislähenemisega, mis põhineb teoorial, mis loodi mitu sajandit tagasi. Siis kui inimesed seedesüsteemist ei teatud praktiliselt midagi.

Kas sellisel uskumusel on mingit teaduslikku alust? Kas toite peaks tõesti eraldi tarbima?

Lühidalt öeldes väidavad „lahkusöömise“ toitumislähenemise propageerijad järgmist: süsivesikute seedimiseks on vajalik ensüümi nimega a-amülaas, mis aga happelises keskkonnas hästi oma tööd teha ei saa ning kuna valkude seedimiseks on vajalik aga happelisem keskkond, siis tekib vastuolu ning kumbki toitaine ei suuda korralikult seedida. Väidetakse, et süsivesikud hakkavad käärima ning valgud roiskuma.

Mis aga tegelikult juhtub?

Kõigepealt tuleb aru saada, et süsivesikute seedimine algab juba suus, sest a-amülaasi leidub meie süljes, mis on kergelt aluseline. Edasi liigub toit makku. Ükskõik mida me ka ei sööks, isegi, kui sööme ainult süsivesikuid, vallandab meie magu suures koguses maohapet (maohappe eritamine toimub mitmel põhjusel, ning tegelikult piisab lausa toidule mõtlemisest, et maohappe eritumine algaks). Happe ülesanne ei ole mitte ainult toitu lagundada, vaid ka tappa erinevaid baktereid ja viiruseid.

Toitainete töötlemise suhtes toimub siinkohal peamiselt valkude lagundamine ning nende ettevalmistamine järgmisteks seede-etappideks, kuid jätkub ka süsivesikute ja rasvade lagundamine. Magu töötleb kogu toidumassi ühtlaseks, pehmeks massiks, mida kutsutakse küümuseks ning mis seejärel osade kaupa peensoolde edasi saadetakse.

Kuna maohape on äärmiselt tugev, siis kõigepealt neutraliseeritakse peensooles pankrease erituste abiga küümuse üleliigne happelisus ning saadetakse tööle erinevad ensüümid, mis toidumassis juba eelnevalt lagundatud valgud, süsivesikud ja rasvad kehale omastatavale kujule töötlevad. Need toitaineid imenduvad läbi peensoole seina meie vere- või lümfisoontesse ning saadetakse kehas kuhu vaja.

Meie kehal ei ole mingit probleemi samal ajal töödelda kõiki kolme makrotoitainet. Liigne happelisus neutraliseeritakse ning kuna maos on valgud juba lagundatud, siis saab peensool aminohapete omastamisega hästi hakkama ning keskpärane happelisus laseb ka a-amülaasil oma tööd ilusti lõpuni viia.

Kui veidikenegi loogiliselt mõelda, siis mis on kõige esimene toit, mida inimloom oma elus tarbib? Emapiim. Ja millest koosneb piim?

Kõigi kolme makrotoitaine kombinatsioonist. Kui meie kehal oleks probleeme nende toitainete samaaegse seedimisega, siis peaksime tõdema, et evolutsioon on küll suure käki kokku keeranud ning peaksime tõsiselt juurdlema, miks me üldse siiani veel elus oleme. Sama kehtib ka peaaegu kõigi teiste toitainete suhtes.

Enamik toite sisaldavad kolme makrotoitaine segu ning seega on selge, et meie seedesüsteem on loodud kõiki koos seedima. Ning kuna meie keha segab maos kõik toidud ühtlaseks nii-öelda püreeks ja puudub igasugune süsteem toitainete eraldamiseks, siis ei ole mingit põhjust arvata, et toitude lahus söömine kuidagi loogiline või kasulik oleks. Keha eritab kõiki seede-ensüüme korraga.

Huvitaval kombel tekib paljudes “lahussööjate”hulgas paanika, kui soovitada koos süüa liha ja kartulit, aga näiteks ubade või muude kaunviljade söömise kohta kuuleb harva midagi negatiivset. See on aga imelik, sest ubades ja kaunviljades on valkude ja süsivesikute üldine omavaheline suhe umbes sama nagu liha/kartul toiduvaliku puhul. Topeltstandardid? Tundub nii.

Miks aga paljud inimesed vannuvad, et toitude lahus hoidmine parandab neil seedimist ja aitab kaalus alla võtta?

Väga lihtne!

Kui te seate endale sellise toitumispiirangu, et tarbite toite peamiselt lahus toitainetega või eelistades peamiselt ainult ühe makrotoitaine rikast toitu, siis nii käitudes langeb suure tõenäosusega teie päevane kaloraaž. Toiduvalikute arv väheneb ning kui te ka sööte, siis ainult ühte tüüpi toitainet pole kuigi lihtne korraga palju süüa. Kuna toidukogused suure tõenäosusega vähenevad, siis väheneb ka koormus maole ja seedesüsteemile, mis võib kaasa tuua vähem seedevaevusi. See on justkui positiivne, tõsi ta on. Kuid samas tuleb meeles pidada, et on siiski väga mitu põhjust toitaineid koos tarbida.

Esiteks on see tunduvalt mugavam ja stressivabam. Samuti segades süsivesikuid rasvade ja valkudega, aeglustub seedimine ning lisaks tänu kiudainetele toimub ka tasakaalukam veresuhkru taseme mõjutamine. Lisaks tekib kolme toitaine segu puhul suurem näljatunde rahuldumine ning kõht püsib kauem täis. Eraldi süües võivad toidukogused küll väheneda, kuid vaevalt keegi kuigi palju naudingut ja pikemaajalist täiskõhutunnet neist einetest saab.

Kõigi kolme toitaine samaaegne tarbimine on seega tervisele ja jätkusuutlikule dieedile tunduvalt kasulikum, kui proovida neid paaniliselt lahus hoida. Praktiseerige lihtsat ja loogilist mõõdukust. Kõigi kolme toitaine seguga on lihtne korraga suures hulgas kaloreid ja toidumassi tarbida ning seega endale seedevaevusi põhjustada. See ei tähenda, et toit seedimata jääks, tähendab lihtsalt seda, et sõite korraga rohkem, kui keha harjunud on.

Ja üleüldse. Kui toitude segamine tooks kaasa toitainete kehva seedimist ja imendumist, siis ei oleks siinkohal mingit loogikat, kuidas see peaks kaalulangetust pärssima või kaalu juurde tooma. Kui seedetöö on häiritud, siis vastupidi kukuks teie kehakaal veelgi kiiremini, sest teil jääks ju osa toiduenergiat saamata.

See osa “lahussööjate” väidetest on eriti kummaline.

Toituge mitmekülgselt ja mõistlikult!

Allikas: Kaalustalla.ee