Lugeja arvab: jaanipäev on üks jooma- ja juhuslike vahekordade püha

Pimeduses elavad eestlased lähevad jaanipäeva saabudes lolliks. Aasta pikim päev on kui vabapääse lõpututeks joominguteks, umbjoobes autorooli istumiseks, purjuspäi ujumiseks ning juhuslikeks vahekordadeks. Mitte ükski teine püha ei mõjuta eestlast ja eestlase käitumist nii, nagu seda teeb jaanipäev.

Aga võidupüha? Kas sellest üldse keegi teab ja hoolib? On ju vaba päeva taga rohkemat kui pelgalt “Me ei pea tööle minema!” Jah, on Võidupüha paraad ja seal osalejad loodetavasti teavad, MIKS nad seal on ning mida oma patriotismiga tähistavad. Aga teised eestlased? Kas nad üldse teavad, mis lahingu võitmisest see ilus isamaaline tähtpäev meenutab ning millal see juhtus? Ei üllataks, kui paljudele oleks võidupüha pelgalt jaanipäeva sissejuhatus, sest ega siis aasta pikimat päeva ühe päevaga tähistatud saa. Peamine on juua, juua ja veelkord juua ning võidab see, kes jaanipäeva tähistamisest elusana välja tuleb. Lisapunkte saab eelnevalt teostatud avariide, tundmatus kohas peakat hüppamiste ja uute suguhaiguste lisandumisel!

Jaanipäeva traditsioonid on samuti oma osa meie kultuurist vaikselt kaotamas. Lõkke tegemist veel harrastatakse, aga sellest ülehüppamine on oma tähtsuse minetanud. Palju olulisem on suures koguses alkoholi omada/tarbida ja uhiuuel grillil liha tossutada. Loomulikult loodavad enamik grillijaid ka oma "jaaniõie leidmisele" ehk siis vahest näkkab ja saab oma allasurutud seksuaalsuse kuidagimoodi valla päästa. See, et üldjuhul ilm põõsas nahistamist eriti ei soosi, ei oma üllataval kombel erilist tähtsust. Aasta otsa vaikne olnud eestlane on jaanipäeval tegija ja (ära)panija. Pimedus õues ja hinges on vähemalt ühel korral aastas murtud!