Mul on juba ammu kodu kaunistatud, jõuluehted väljas ja ootan pikisilmi kuusekest! Nädala lõpus kuusk meil ka tuleb juhtub ja see teeb mind nii rõõmsaks!!! Küünlad põlevad mu toas juba ammu iga päev, ühed jõulutuled ripuvad raamaturiiuli küljes ja teevad toa mõnusalt hubaseks, glögi ja piparkoogid, hapukapsas ja verivorst — mõnus! Naudin jõulukaartide valimist, meisterdamist ja nendesse ilusate ja südamest tulevate heade soovide kirjutamist oma sõpradele ja lähedastele. Käin juba ammu poodides kingitusi valimas ja mõtlemas, kellele mis võiks sobida ja meeldida. Jõuluturg on risti ja põiki läbi käidud ja tegelikult, kui nüüd päris aus olla, käin ma seal umbes paar korda nädalas. Sest mulle meeldib.

Tahan istuda kogu perega koos kuuse juures, jagada kingitusi, süüa hapukapsast ja lihtsalt koos olla. Muul ajal seda ju ei saa teha ja kahjuks on see jõuluperioodil ka selline poolkohustuslik, aga vähemalt on ja see on parem kui mitte midagi. Palju meil ikka muul ajal aega on selleks, et üksteisega rääkida ja lihtsalt koos olla ning tunnetada oma perekonna mõju!

Mu lastel käivad päkapikud ja kindlasti tuleb meile jõuluvana. Me vaatame jõulufilme ja kuulame jõulumuusikat. Tahan luua neile täiusliku muinasjutumaailma, et neil oleks põhjust imedesse uskuda nii kaua kui vähegi võimalik. Ega seda aega liiga pikalt ju olegi…

Päriselu on päris õudne, raske, pime ja väsitav. Eriti meie sügis ja talv, kus viimasel ajal pole isegi lund. Päikest ei ole, elujõud ja energia on otsas ja kõik on masenduses ja stressis. Ma ka. Sellepärast tahangi seda jõuluaega nautida nii palju kui võimalik. Siis on midagigi, mis tuju üleval hoiab ja rõõmu teeb.

Aga inimesed, kellele ma sellest räägin, oleks nagu kadedad või vihased või pahased, et ma julgen tunnistada, et jõuluaeg on äge ja mõnus ja tore. Kohe lennatakse kraesse, et ma olen reklaami ohver ja see on kapitalistide püha, kogu jõul on ainult ostmisele pühendatud tarbimispüha ja ükski normaalne inimene ei tohiks sellest mõnu tunda. Täitsa vihaseks kohe saadakse, kui ma küsin, kas keegi tahaks glögi või piparkooke või uurin, mida keegi kingiks sooviks saada. Ja kui tunnistan, et olen ostnud piletid umbes viiele jõulukontserdile, öeldakse otse, et täitsa lollakas!

Muidugi mind see rivist välja ei löö ja moodsaks jõuluvihkajaks ma ei hakka. Küll aga olen märganud, et minu jõululembus ajab inimesi lausa kurjaks. Kuidas saab selline asi nii endast välja viia? Miks see sind nii väga segab, et ma jõuluaega naudin? Äkki oleks mõistlik seda endasse kogunenud energiat kuhugi mujale rakendada kui seda vihaks ja ärrituseks muundada? Kui võtaks rahulikumalt, ei tormaks, hingaks sügavalt sisse ja välja ning mõtleks, kust see viha tuleb ja miks seda nii palju on? Kuigi see kontseptsioon on eestlasele võõras, siis tegelikult võiks ennast harjutada mõttega, et täitsa lubatud on rõõmustada ja lihtsalt nautida ka!

Rahulikku jõuluootust kõigile!