Lugeja küsib: miks te ei lase lastel suvel lapsed olla ja kõik lõbusad õuetegevused ära keelate?

 (51)
Lugeja küsib: miks te ei lase lastel suvel lapsed olla ja kõik lõbusad õuetegevused ära keelate?
Foto: MorgueFile

Mul on tänapäeva lastest siiralt kahju. Ühest küljest virisetakse pidevalt, et lapsed on liiga kaua arvutis ega oska oma vaba ajaga midagi pihta hakata, aga needsamad vanemad, kes seda juttu räägivad, ei tule vist selle pealegi, et nad ise võtavad lastelt võimalused ja oskused midagi muud teha.

Järjest rohkem kuulen oma lastega ringi liikudes või kortermaja aknast välja vaadates, kuidas vanemad ise teevad kõik selleks, et nende lastel ei oleks mingit võimalust õues lõbutsemiseks. Lapsel ei lubata asfaltteel joosta, sest ta võib põlved katki kukkuda. Laps ei tohi puu otsa ronida, sest ka sealt võib alla sadada. Laps ei tohi kõrge muru sisse mängima minna, sest seal on puugid. Samal põhjusel ei käida lastega metsas marjul või niisamagi jalutamas. Muidugi ei tohi lapsed üksinda õldse õues käia, ka oma maja hoovis mitte, sest pedofiilid hiilivad iga nurga taga. Randa ei minda, sest seal on liiv ja vesi, liiva sees võivad olla klaasikillud ja vette võib ära uppuda. Päeval õues ei käida, sest võib päikesepõletuse saada. Koera ei tohi katsuda, sest koer võib hammustada ja isegi kui ei hammusta, siis on ta kindlasti räpane. Porilompides ei tohi plätserdada, sest nii saab märjaks ja kopsupõletiku pluss riided poriseks. Jalgrattasõit on ohtlik. Jalgpallimäng rikub muru ja annab võimalusi kümneteks vigastusteks. Jäätist ei tohi süüa, sest selles on liiga palju suhkrut ning kurk võib haigeks jääda. Ja hoidku jumal selliste õuduste nagu telkimine ja rattamatk ees, need on midagi nii kohutavat, et kanamammad ei julge nendest ilmselt mõeldagi ja värisevad õudusest.

Seotud lood:

Põhimõtteliselt keelatakse lastel ära kõik õuetegevused, mis neile lusti pakub ja mis teeb lastest lapsed. Tundub, et vanemad eeldavad, et 3-15aastased ongi programmeeritud õues tundide kaupa piknikutekil või pargipingil istuma ja ilusat ilma nautima. Oh seda pettumust, kaagutamist ja kisa, kui selgub, et laps tahab tegelikult joosta, mürada ja mängida. Kui laps julgeb varbakesegi piknikutekilt või pargipingilt eemale liigutada, pistetakse õiendama ja loetakse ette kõik ohud, mis teda varitsevad. Seejärel pistetakse lapsele pihku tahvelarvuti või nutitelefon ja ohatakse kergendatult, kui laps virtuaalmaailmasse süveneb. Emal süda rahul — kohustuslik tunniajane õueskäik tehtud, lapsele tervislikke eluviise tutvustatud, nüüd võib tuppa tagasi minna ja Facebookis edasi istuda.

Kui aeg nii kaugele jõuab, et vanemad lapse ükskord üksinda õue saadavad, ei oskagi see vaesekene seal miskit pihta hakata, sest tema on elanud teadmises, et õu on üks hirmus ja kole koht, kus midagi lõbusat pole, on ainult tuhanded võimalused haiget saamiseks. Ühtegi mängu ta ei tea ja puuonni ehitada ei oska. Nii ta istubki majatrepile, krõpsupakk kõrval, ja näpib oma nutitelefoni. Aga ema on toas pahane: „No kujutad ette, lubasin lapse välja ja tema ei teegi muud, kui istub ainult telefonis, no on ikka tänapäeva noorus küll!“

Muidugi on kõik eelpoolkirjeldatud ohud täiesti reaalsed ja tõesti võib juhtuda, et laps kukub põlved katki või neelab lonksu merevett, aga need on nii väikesed ja tühised apsakad selle kõrval, mida lapsele annab ema või isaga meres üle lainete hüppamine, puu otsa ronimine, rattaga võidu kihutamine, palli tagumine, metsmaasikate korjamine või sõpradega veesõja pidamine. Lapsi ei saa kasvatada vati sees ja loota seejärel, et kui vatikiht ümber ära võtta, oskavad, suudavad ja teavad nad kõike, mida täiskasvanudki. Varuge apteegikappi plaastreid ja haavapuhastusvahendit ning endale rahusteid ja laske lastel lapsed olla!