Matemaatikahinded langesid ja mõni veerand oli isegi "2". Arvasingi, et nüüd on kõik, ma ei suuda enam. Puudusin palju ja olingi juba alla andmas, kuid õnneks lõpetasin kuuenda klassi siiski ära.

Seitsmendas klassis vahetasin poole aasta pealt kooli. Algul olin küll väga skeptiline uue kooli suhtes. Ma ei tahtnud minna uude kooli, ma ei tahtnud üldse kooli. Vahetasin kooli, kuna kolisin. Uues koolis hakkas kõik aga ülesmäge minema: õpetajad olid toredad, klassi- ja koolikaaslased samuti. Hakkasin uuesti korralikult õppima ja sain aru, et asi pole üldse hull. Kõik sai korda, hakkasin saama häid hindeid ja tahtsin jälle koolis käia. Lõpetasin põhikooli kiitusega.

Koolisüsteemi panevad kokku siiski inimesed, kes teavad, mida teevad. Õpilastele võib tunduda, et vara ärkamine ja kodus õppimine on üle mõistuse. Samas ei mõtle õpilased alternatiive praegusele süsteemile. Praegu kestab tavaline koolipäev hommikul kella kaheksast kella kolmeni päeval. Kui kool algaks näiteks kell 10, siis kestaks kool aga kella viieni õhtul.

See on kahe otsaga asi. Ühtpidi oleks hommikuti tore magada, kuid teisalt ei tundu tore koolimajas õhtutundideni istumine. Pigem ütleksin, et raske on hommikuti üles saada, aga kui see katsumus on juba ületatud, siis edasi läheb libedalt. Päeva peale on isegi hea tuju, et olen tegus ja kõik sujub.

Tuleb leppida sellega, et koolis peab käima, vara ärkama ja koduseid töid tegema. Haridus on tähtis ja selle nimel tasub pingutada. Lisaks on vara ärkamine ja koduste tööde tegemine distsiplineeriv. Kui lähed kuskile tööle, algab tööpäev, nagu koolipäevgi, kell kaheksa hommikul. Koduseid töid võib-olla pole, kuid see-eest on vastutus.

Arvan, et minu puhul aitas paljustki keskkonnavahetus. Halvad mälestused jäid selja taha ja pöörasin justkui uue lehekülje. See oli minu elus omamoodi uus algus, sest polnud enam negatiivseid tundeid, polnud vimma matemaatikaõpetajaga ja ühel hetkel oli kõik korras nagu Norras.