Toomas pidi minema esimesse klassi aasta pärast lastekodusse saabumist. See andis talle aasta, et jõuda järele tuhandetele lastele, keda on juba pisikesest peale lugema ja kirjutama õpetatud. Lastekodus sai poiss intensiivset järelõpet, nii et kui saabus hetk aabits vastu võtta, oli Toomas kooliks valmis.

“Ta sulandus koolis ilma igasuguste probleemideta,” ütleb lastekodu juhataja ja Toomase kasvamist juba 10 aastat kõrvalt vaadanud Katrin*. “Ta käitus hästi ja õppis hästi, ei sattunud jamadesse ja tuli oma koolitükkidega toime.”
Palju aitas kaasa Andres*, sama vana poiss, kes oli lastekodusse saabunud napilt enne Toomast. “Nad on esimesest päevast peale lahutamatud olnud ning jagavad tänaseni sama klassi ja tuba,” muigab Katrin. Iseäranis palju abi on Andresest olnud Toomase kõige raskematel aegadel. Tõsi, kes oleks arvanud, et sellisest kodust tulnud lapse jaoks olid kõige mustemad päevad alles ees…

Teises klassis avastas Toomas enda jaoks korvpalli. Pikka kasvu ja täpse sihtimisega poiss jäi ka treenerile silma ja algas intensiivne treening, mida poiss tõeliselt nautis. “Teda tunnustati ja kiideti ning see on nii oluline lapsele, kes alles hakkab oma kohta leidma,” räägib Katrin. “See on kindlasti üks põhjuseid, miks Toomasega nii lihtne oli — ta leidis oma väljundi,” arvab naine. Kõik treenimiseks vajaliku sai poiss lastekodult, alustades õigetest jalanõudest ja lõpetades suviste korvpallilaagritega ning see investeering õigustas end igati. “Tal oli koht, kus ta sai end kehtestada, koht kuhu ta kuulus ja kus teda vajati. See on lastekodulapsele äärmiselt oluline,” rõhutab kasvataja.

Viiendas klassis võttis Toomase elu ootamatu pöörde. Esimest korda pidi ta kohustuslikus korras spordiarsti visiidile minema ja seal andis endast märku kaasasündinud südamerike. “Kogu ta maailm varises kokku,” meenutab kasvataja 11aastast poissi, kes püüdis meeleheitlikult arsti veenda, et too tervisekontrolli tulemusi treenerile ei edastaks. Kasvatajad teadsid, laps ei saa päeva pealt oma hobist ilma jääda ning talle püüti leida alternatiive, ent valik oli kitsas, sest keelatud polnud ainult korvpall, vaid ka kõik teised võistlevad spordialad, mille adrenaliinisööstud poisi südamele saatuslikuks võivad saada. “Mida me talle ka ei pakkunud, ütles Toomas, et ei taha midagi peale korvpalli,” räägib Katrin. Seejärel hakkas kõik allamäge minema…

Toomas ei suutnud enam koolitööle keskenduda, ta ei tahtnud üritustest osa võtta ega oma kohustusi täita. Ta hakkas koolist puuduma ja tegi oma esimesed katsetused alkoholiga. Enne kui keegi arugi sai, pidi poiss alaealiste komisjoni ees aru andma. “Me olime täiesti hädas temaga,” meenutab Katrin. “Ma tabasin end isegi mõttelt, et miks mitte lasta tal lihtsalt oma armastatud spordialaga edasi tegeleda, sest mis oleks hullem, kas veel kümme-viisteist aastat elu, mida ta tõeliselt naudiks või elu, mis ootaks teda ees siis, kui ta jätkaks samas vaimus.“ 

Hullemaks ei jõudnudki minna, sest aasta pärast kutsuti poiss uuele visiidile, kus selgus, et näitajad on oluliselt paremaks läinud ning Toomasel on vaba tee korvpalliga jätkata. Just siis, kui poiss oli kukkumas auku, millest on raske, kui mitte võimatu uuesti välja pugeda, sai ta tagasi selle, mis oli tal aidanud üldse siin maailmas oma kohta leida. “See on uskumatu, trenn mõjus talle justkui mingi imerohuna,” imestab Katrin. Ehkki poisil polnud lihtne kohe uuesti võistkonda sisse elada — lahkus ta sealt ju parimana ning naasis uustulijana — hakkas kõik tasapisi uuesti paika loksuma. Tänase päevani käib Toomas kolm korda nädalas trennis ja kuldselt keskmiste hinnetega noormeest ootab kevadel ees põhikooli lõpetamine. Suuri tulevikuplaane ta endale veel teinud ei ole. Esialgu on plaan kutsekoolis kokandust õppida ning eks siis näib, mis edasi, kuid üks on kindel — korvpall tema elust niipea ei kao.