Magus elu suur risk tervisele
Küsimustele vastab akadeemikust meditsiinidoktor professor Ain-Elmar Kaasik — pikaaegne Tartu Närvikliiniku juhataja.
See on pisut ületähtsustatud. Eestis on tegelikult probleem number üks suremine väliste tegurite tõttu. Autoavariide, mürgistuste, kukkumiste, tulekahjude, enesetappude tagajärjel. Paljud eestlased on aga kahjuks elanud niisugust elu, et neil ei saagi head tervist olla. Eluviis määrab tervises vähemalt 50 protsenti.
Mis on insult?
Insult on kõigi peaaju vereringe häirete üldnimetus. Eesti keeles on selle kohta ka sõna ajurabandus. Juba aastasadu tagasi panid inimesed tähele, et insult tuleb ootamatult ega ole erinevalt südameatakist sageli väljaravitav. Insuldi läbi teinud inimene ei ole kunagi enam see, kes ta oli enne rabandust. Tal võivad olla psüühikahäired, kõnehäired, keha osaline halvatus.
Insuldil on kaks olulisemat alavormi. Sagedasem — umbes 85 protsenti juhtudest — on tingitud sellest, et mingi ajupiirkond saab liiga vähe verd ja lakkab töötamast. Teine insuldivorm on peaaju verevalum ehk hemorraagia — veresoone lõhkemine. Aastakümneid tagasi esines aju piirkonna veresoone lõhkemist palju rohkem, seda tingisid veresoonte põletikud. Nüüd osatakse põletikke edukalt ravida.
Olen lugenud, et insuldile võivad eelneda kõrvakohin, kõrva lukkuminek, näo punetus ja turse, kuumahood.
Niisuguseid sümptomeid on varem oletatud, aga teaduslikud uuringud seda ei kinnita. Kõrvade kohisemist esineb kas ajutiselt või pidevalt kõigil vanemaealistel inimestel ja see ei ole vereringehäire. Väga tundlikud kõrva närvirakud, mis võtavad kuulmisimpulsse vastu, on kulunud, nii nagu meil kuluvad vananedes kõik elundid. Kohinaid ja vilinaid ei maksa väga hoolikalt jälgida ja selle pärast muretseda, muidu võibki haigeks jääda.
Vanematel inimestel on sageli tasakaaluhäired, näiteks voodist tõustes või pimedas ruumis. Enamjaolt ei ole selgi puhul tegemist vereringehäirega, mida küll mõni arstki võib patsiendile öelda, vaid palju lihtsama põhjusega. Tasakaalu säilitamiseks saame jalgadest impulsse astumiseks, kummardamiseks, ümber pööramiseks. Vananedes jääb niisuguseid impulsse vähemaks. Arst kirjutab tasakaaluhäirete puhul sageli stugeroni, aga see on täiesti tarbetu.
Harvadel juhtudel eelneb siiski üks insuldivorm, mida nimetatakse aju ajutiseks verevaeguseks (transitoorne isheemia). Enamik hooge kestab ainult mõne minuti, harvem mõni tund, ja möödub neuroloogiliste jääknähtudeta. Niisiis: insult ei hoiata oma saabumisest, küll aga on selle kohta teada riskitegurid.
Mis need on?
Ohutegurid jagatakse mittemõjustatavaks ja mõjustatavaks. Mittemõjustatav on inimese iga, sugu (meestel on oht suurem kui naistel), geneetiline taust. Suurt riski kannab meessoost eakas inimene, kes kuulub perekonda, kus mehed ei ole elanud 60. eluaastani. Mõjustatavad tegurid on ülemäärane kehakaal, eriti kui sellega kaasneb teise tüübi diabeet. Väga ohtlik tegur on kõrgenenud vererõhk, samuti suitsetamine. Kokkuvõtlikult on suur riskitegur magus elu: hea söök ja jook, kehaline laiskus ning vähene liikuvus.
Arstid saavad niisugust elunautijat vähe aidata, peamiselt vererõhku alla võttes. Mitte vererõhu enda pärast (inimene sageli ei tunnetagi kõrget vererõhku), vaid sellest tingitud võimalike tüsistuste — südameinfarkti, insuldi — vältimiseks. Inimene ise peab alandama oma kehakaalu, jätma suitsetamise, ennast liigutama hakkama ja kogu elu kõrgvererõhutablette neelama.
Suhteliselt kõrget insuldiriski kannab ka inimene, kellel esineb südamevatsakeste fibrillatsioon ehk rütmihäire, mis avaldub absoluutse arütmiana. Ohu vähendamiseks kasutatakse niisugusel puhul antikoagulante ehk verevedeldajaid. Kokkuvõttes: vererõhku alandavate arstimitega ja eluviisi muutmisega saab ajurabanduse ärahoidmiseks palju ära teha.
Kui haige toimetada pärast insulti ütleme tunni aja jooksul neurokirurgide kätte, kas see päästaks ta halvatusest?
Ma kordan: insult on haigus, mille jaoks ei ole üldjuhul spetsiifilist ravi. Haigestunud inimese ravi eeldus on sellegipoolest võimalikult kiire haiglasse viimine. Eesmärgiks tüsistuste vähendamine, vereringe stabiliseerimine ja varase taastusraviga alustamine. Varase taastusravi eesmärk on aidata inimesel õppida oma halvatusega elama. Varem arvati, et insuldihaiget ei tohi mingil juhul liigutada ja alles nädala pärast võib ta haiglasse sõidutada.
Nüüd eetiline probleem: insuldihaigete seas on ka surijaid ja tänapäeva meditsiin suudab suremist pikendada. Minu ja paljude teiste neuroloogide arvates on see ebaeetiline. Seepärast võib insuldihaigel lasta mõnikord surra kodus oma voodis. Lugesin hiljuti üht soomekeelset terviseajakirja, kus avaldati kahetsust, et trombi või embolit, mis sulgeb ajuveresoone ja tekitab insuldi, saab Soome väiksemates linnahaiglates lõhustada vaid ühel juhul sajast.
Mõne viimase aasta jooksul on tõepoolest hakatud maailmas kasutama trombi lõhustavat ravi, mis teatud juhtudel aitab esimestel tundidel verevoolu taastada. Senised andmed näitavad, et see on tulemuslik vaid 5 protsendil haigeist. Pealegi on niisuguste patsientide valik keeruline arstlik probleem ja sobivaid patsiente selleks protseduuriks vähe. Haige peab nimelt hiljemalt 3 tunni jooksul olema väga põhjalikult uuritud, kaasa arvatud kompuutertomograafiline uuring.
Insulti haigestutakse aga kõige sagedamini rahuolekus, une ajal, suuremalt jaolt öösel kella 12 ja hommikul kella 6 vahel. Inimene ärkab halvatuna ja keegi ei tea, millal haigushoog tekkis. Trombolüütiline vahend võib ka pikema aja pärast verevoolu taastada, ent siis ootab ees juba pehmestunud kude. Nii et mitte üksi meditsiiniliste vahendite kättesaamatus, vaid ka rabanduse ülikiire areng on põhjuseks, miks kasutatakse trombi lõhustamist väga harva.
Tänapäeval peetakse peaaegu iga haiguse eelkäijaks stressi. Kas ka insuldi puhul?
Ma ei ütleks, kuigi see on paljudel juhtudel populaarne seletus. Stressita ei oleks ka elu, arengut. Ütleksin sel kohal vana sententsi: me usume meelsasti seda, mida me tahaksime uskuda. Skleroos ja stress on rahva seas juba käibeväljenditeks muutunud.
Kas avariide tagajärjel esinev ajupõrutus on suur oht aju tervisele?
Aju on väga õrn elund ja niisugune trauma väga tõsine asi. Kerge trauma, kui inimene on mõne minuti teadvuseta, võib mööduda jälgi jätmata. Aga seegi võib süvendada inimese labiilsust ja suurendada näiteks juba varem esinenud peavalusid.
Raske trauma — ajupõrutus — jätab alati mingi jälje. Kui inimene on olnud pikka aega, nädala või paar, teadvuseta, ei ole ta enam sama inimene. Kahjuks on traumatism liiklusõnnetustes Eestis väga suur: seitse korda suurem kui näiteks Rootsis.”
Millest võivad olla tingitud ajukasvajad?
Põhjus ei ole seni teada. Eestis diagnoositakse igal aastal 10 esmast ajukasvajajuhtu 100 000 elaniku kohta, mis ei ole just suur arv kui võrrelda näiteks insuldiga. Meil on kõik võimalused ajukasvajate tänapäevaseks diagnoosimiseks. Siiski on tegemist väga keerulise haigusrühmaga.
Kuigi operatsioonid on tehniliselt väga keerukad, võivad ajuvälise lähtega (ajukestadest või ka peas olevatest näärmetest) kasvajad olla kirurgiliselt täielikult eemaldatavad ja piisavalt varase avastamise puhul võivad kaugtulemused olla väga head. Kahjuks lähtub enamik ajukasvajaid siiski otseselt ajukoest (tavaliselt aju tugirakkudest ehk gliiast, mistõttu neid nimetatakse ka glioomideks). Mõned glioomidest kasvavad väga kiirelt ja nende täielik eemaldamine ei ole võimalik.
Kahjuks ei ole ka ajukasvajate kiiritusravi ja kemoteraapia seni veel isegi rahuldavaid tulemusi andnud. Mõnikord õnnestub operatsioonil oluliselt vähendada kasvaja mahtu, näiteks kasvajasse moodustunud õõne (tsüsti) avamise teel, mis vähendab järsult haige vaevusi ja pikendab elu.
Kas kunagi on mõeldav aju siirdamine?
Koekultuuridest on võimalik kasvatada teatud rakke ja siirdada neid sinna, kus neid on väheks jäänud. Niisuguseid katseid, terves maailmas umbes 2000, on tehtud Parkinsoni tõve (peaajus tahteliste liigutuste koordinatsiooni reguleeriva juhtetee kahjustumine) raviks.
Aju siirdamine on niisama naiivne lootus kui igavene noorus või surematus. Insuldi korral läheb kaduma suur osa ajust ja närvirakud ei ole võimelised taastuma. Siiski võivad hipokampusekäärus, mis vastutab mälu eest, järjepideva vaimse treeningu tulemusena (võõrkeele õppimine, ristsõnade lahendamine, arvude ja nimede meeldejätmine) vanemas eas uued närvirakud tekkida. Liigutusi taastavaid neuroneid ei ole võimalik taastada ei täna, homme ega ka saja aasta pärast.
Miks te seda nii kindlalt väidate? Kas meditsiin oskas veel sada aastat tagasi näha ette südame, maksa, neerude, jäsemete siirdamist?
Tänu avastustele bioloogias ja tehnilistele arengutele on tänapäeva meditsiin paari viimase aastakümne jooksul väga palju saavutanud. Toon näiteid: aortokoronaarne šunteerimine võib sobivalt valitud juhtudel pikendada südamehaigete elu ja parandada selle kvaliteeti. Teine: eakad inimesed jäid tihti ratastooli. Tänapäeval pannakse neile haigete liigeste asemel organismile sobivast materjalist proteesid ja nad kõnnivad oma tehisliigeste abil veel kaua reipalt ringi. Niisuguseid näiteid on palju ja mitte tänu meditsiinile, vaid insenerprotsessile. Aga aju ei saa võrrelda liigesejupiga. Aju on see, mis teeb meist inimese, ent kuidas ta seda teeb, ei oska mitte keegi öelda.
* * *
Ain-Elmar Kaasikust veel:
Ka tänavu sõitis 2. augustil 72-aastaseks saav mees veebruaris läbi 63-kilomeetrise Tartu Maratoni distantsi. „Ega ma muidu oleks julgenud sõita, kui ma poleks enne talve jooksul 350 kilomeetrit läbi suusatanud. Pean päevikut: märtsi lõpuks oli mul 600 kilomeetrit täis.” Soodsatel hooaegadel sõidab akadeemik Kaasik suviti jalgrattaga keskmiselt 5000 kilomeetrit, sageli just Tartust Otepääle ja sealt Rõngu või Hellenurme kaudu tagasi. Meie liikluses pisut ohtlik tegevus, aga tal on autodele silma torkav korralik varustus. Nooremast peast, nii nelja-viiekümnendates, jooksis Kaasik 42-kilomeetrist täismaratoni. Ta ei anna mingil juhul vekslit välja, aga võib-olla proovib tänavugi mais oma meelisjooksu — poolmaratoni. Treenimiseks jookseb tavaliselt 6- kuni 12-kilomeetrisi lõike.
