Maruvihane naine: lõpetage juba see küsimine! Ma ei ole rase, olen lihtsalt juurde võtnud!
Alles paar päeva tagasi juhtus see JÄLLE: üks menopausieas proua jäi heldinud pilgul mu kõhtu jõllitama ning kohe lipsas ka küsimus üle huulte: “No kas nüüd siis lõpuks on pisiperet oodata? Kõhuke nii armas juba!”
Esiteks tahtsin talle vastu hambaid virutada, teiseks olin pisarateni solvunud. Mis mõttes nii armas kõhuke? Ma olen ainult paar kilo juurde võtnud!!!! Suvel ikka kipub kilosid kogunema — õhtused grillimised koos hea söögi ja väikese napsuga annavad mõnusasti kaloreid ja sealt see pekk kogunebki… aga mul kahjuks koguneb kõhupiirkonda. Jalad peenikesed, tagumikku pole ollagi, aga vot kõhul on korralik rullike, tõesti, ma näen ise ka, et nagu oleks rase. Ega see kõige ilusam pole, tean ju isegi, kuid miks on minu figuur kellegi teise asi? Ja mis veel rohkem viha teeb — miks on kellegi teise asi see, millal ma sünnitan? Nagu ma enne kirjutasin, see juhtus JÄLLE. Jah, mulle on juba rohkem kui viis korda soovitud õnne, et LÕPUKS ometi on mindki õnnistatud või “oli ka juba aeg” emaks saada. Kuigi tegelikult olen ainult paks, ei midagi muud. Jagasin oma Facebooki seinal Jennifer Anistoni postitust samal teemal, kuid ilmselgelt ei saanud sugulased, muuhulgas too “nii armas kõhuke” tädi vihjest aru.
Mõnes mõttes saan aru, sest kui nemad sünnitasid, kes titeteemaga kõige rohkem pinda käivad, oli 22 viimne taks ja mina olen juba 34. Mõelda vaid, NIIII vana juba, aga ikka veel pole lapsi ja isegi abielus veel mitte. So what?! Oma elu, ise tean, mis teen! Mis see kellegi teise asi on, päriselt ka! Naise käest ei ole mitte iialgi, mitte mingil tingimusel ja mitte kellelgi õigust küsida tema vanust, kaalunumbrit ja millal ta kavatseb sünnitada. Pole kellegi teise asi! Heal juhul küsitav ainult natuke solvub, aga halvemal juhul rikute sellise uudishimutsemisega suhted lõplikult!
