Meelike: aastalõpp paneb kohustuse kokkuvõtteid teha ja tehtu üle järele mõelda — mida sina lõppeval aastal tegid?
Jõulutunnel. Jõulupuu. Jõulude heategevus. Tihti kurdetakse nurinal, et miks igasugused heategevuskampaaniad ja annetamised just jõulude ajal toimuvad. Et kas siis muul ajal ei peagi haigeid lapsi ja kodutuid aitama?
Minule tundub, et meile on vaja selliseid suuremaid kalendritähiseid, et end kokku võtta ja elu üle järgi mõelda. Nii tehakse uue aasta lubadusi ikka vana-aasta lõpul ja suuri heategusid ilusal härdal jõuluajal. Loomulikult peaks kogu aeg tubli olema ja võimalusel teisi aitama, aga teha seda keset suve või külmal ja porisel oktoobri keskpaigas tundub kuidagi võõras. Pole ikka päris see. Abivajajaid see muidugi ei lohuta, nemad tahavad aitamist kohe ja praegu.
Või annab oma osa peagi lõppev pimeduse aeg ning lootus pikemate päevade saabumisest täidab meid suurema lahkuse ning kaastundega? Suvisel jaanipäeva perioodil on kõigil meri põlvini, suur suvi veel ees ning igaüks aitab vaid ennast. Kui sedagi. Aga midagi külmemaks lähevad ilmad, lühemaks päevad ning pimedamaks ööd, seda rohkem on aega lisaks iseendale ka teistele mõelda. Ikka parem, kui mitte midagi.
Sama on uue aasta hakul tehtavate lubaduste ning nende kirja panemisega. Väiksemad plaanid, neid tehakse muidugi ikka aasta läbi, aga siiski kipuvad need lubadused algama sõnadega „järgmisel kuul ma enam ei….”, „alates esmaspäevast…”. Näiteks dieeti neljapäeval alustada on kuidagi väga imelik, kohe on ju nädalavahetus tulemas ja nagunii saab suur plaan koletu lõpu. Aga kui esmaspäeval alustad, siis on reedeks juba mitu tubli päeva vastu peetud ja kohutav nädalalõpp ei pruugigi kaalukaotusele hävitavalt mõjuda. Las siis meile jääda need suured aastavahetuse (või esmaspäeva ja kuu alguse) plaanid — nii on endal suurem kindlustunne, et plaan ka teoks saab. Pealegi, nii on lihtsam järge pidada teadmaks, kaua oma suurt lubadust peetud on.
Mina koostan omale uue aasta soovide ja lubaduste nimekirja nii kaua, kui end oma täiskasvanu elus mäletan. Vahel on tunne, et sellest pole üldse kasu, sest tulemust ei ole. Pikk nimekiri enda arvates reaalsetest plaanidest, aga plaanideks need jäävadki. Näiteks sel, kohe lõppeval aastal. Lubasin (ja uskusin täitsa siiralt), et õpin korralikult keelt, võtan kaalust alla (seekord mõtlesin, et olen realistlikum ja lisan soovidesse kõigest -10kg, aga tundub, et seegi oli ebareaalne), teen mõned reisid uude kohta ja üldse olen igati tubli. Tegelikkuses täitus vaid üks plaan- reis Taizésse. Võrreldes aastaga 2012, kus suutsin lausa kaks (suurt) plaani teoks teha (milleks oli siis käia vähemalt viies uues riigis ja leida poiss-sõber), on ju 2013 aasta täielik feil. Või siiski mitte? Samas oli ju täitsa tegus aasta oma uute üllatuste ja uute inimestega, kes mu ellu astusid ning mida ma ka parima tahtmise juures soovida või planeerida ei osanud. Ja noh, uhiuus särav kihlasõrmus mu sõrmes annab aastale omamoodi uue üllatusliku lõpplahenduse.
Aga nüüd uut aastat planeerima! Peagi algav (jah, ma tean, et Hiina kalendri kohaselt algab alles 31.jaanuaril) puu hobuse aasta lubab edu julgetele unistajatele ning riskivõtjatele. Nii peaks ka uue aasta lubadused senisest julgemad ja suurejoonelisemad olema. Eks aasta pärast ole näha, kuidas siis elu läks. Toredat aastavahetust kõigile! Ning suuri-suuri plaane, ärge neist unustage!
