Meelike arutleb: aga mida arvab Eesti elust üks hollandlane?

 (25)
Meelike arutleb: aga mida arvab Eesti elust üks hollandlane?
Delfi

Eestlasele üldiselt meeldib teada, mida teised meist ja meie riigist arvavad. Paar nädalat tagasi olin koos oma hollandlasega Eestis külas, temale oli see esimene kord Eestis (ja üldse Ida-Euroopas) reisida ning järgnevalt tooks ära tema arvamused ning mõtted.

Palju ta Eestist loomulikult ei teadnud. Igaks juhuks hoiatasin juba ammu, et sõiduteed on kehvakesed, eestlased on tõsised ja esmapilgul kinnised ning hollandlikku juhuslikku jutustamist poesabas või tänaval kõndides ei maksa oodata. Peale minu oli ta kohanud veel vaid paari Zwolles elavat eestlast, lisaks veel üht külalist, kes aga meile ööbima jäädes pidas targemaks kohe järgmisel hommikul ilma söömata-head aega ütlemata minema hiilida. Hollandlase esimene küsimus oli, et kas selline ongi tüüpiline eestlaslik käitumine…

Esimesel päeval tundus hollandlasele Eesti elu-olu pisut ameerikalik — ruumi on palju, ostukeskused ja supermarketid on suured, parkimisplatsid on meeletud. Hollandlased ise näiteks ei tahagi suurt supermarketit kodu lähedale, pigem on poed väiksemad ja majade vahel kitsukese parkimisalaga. Ja teistpidi, meie tubli lennujaam täidab oma otstarvet kenasti, samas saab juba peale maandumist mõne minutiga lennujaamast välja. Tõeline luksus!

Kahtluseta eestlaslik käitumine ja kohe mainimist väärt oli külas toidu pakkumine. Kuhu me ka ei läinud (ja külastusgraafik oli vahel vägagi tihe), igal pool pakuti toitu! Ja see on miski, mida hollandlaste juures just ei kohta. Kui esimestel päevadel hollandlane ikka küsis, mis me õhtusöögi plaanid on, siis hiljem loobus- järgmise külaskäigu sisse oli ju iseenesestki mõista planeeritud ka kodune õhtusöök. Tore ja sõbralik komme, tunnistas ta muidugi hiljem, kuhu siiras „teretulemast” oli juba sisse kodeeritud. Ainus häda oli, et korralikku, tavalist teed oli külas raske leida. Valikus oli küll peavalutee, hea une tee, rahustav tee, ürdi tee. „Aga kas tavalist inglise teed polegi?”, kurtis hollandlane korduvalt.

Seotud lood:

Ma ei oska üldistada, kas on tüüpiline terves Hollandis või vaid minu hollandlase peres, aga sugulastega läbikäimine pole eriti tavaks. Ammugi mitte ei oskaks ta öelda, kus tema ema on noorena elanud või millises majas isa kasvanud on. Minu jaoks on normaalne, et tean oma vanemate lapsepõlvekodu, isegi nende vanemate omi. Samuti kohtus hollandlane osade mu lähedaste kui ka päris kaugelt sugulastega ning oli üllatunud, et nii lähedased oleme. Kuigi eestlaslikult kinnise-jäiga iseloomuga, on mul siiski kombeks ühendust pidada päris mitmete sugulastega ning neid võimalusel külastada. Siin, Zwolles, pole ma isegi veel hollandlase vanavanematega tutvunud. Ja nad elavad meiega samas linnas…

Järgmine üllatav punkt, mida eestlaste kohta välja võib tuua, on mööbel. Enamik elamisi, kus olime (kaasa arvatud mu oma lapsepõlvekodu), sisaldas hollandlase silmale kummalist kompotti- vana, kohati retroliku ilmega mööbel koosluses uhiuue elektroonikaga. Ilmselt torkas see eriliselt silma, kuna just televiisorid on tänapäeval pea kõikidel uued, samas kui ülejäänud mööbel kõlbab veel kasutada aastaid, kui mitte aastakümneid. Milleks siis seda välja vahetada? Hollandlased ise vahetavad mööblit oma elamises liigagi tihti, kohalikud ostu-müügisaidid on täis pakkumisi üliodavate või lausa tasuta mööbli laialijagamise kohta. Pole ka harv juhus, kus rikkis televiisori puldi väljavahetamise asemel ostetakse juba täiesti uhiuus teler. Nähtus, mis kuidagi ei sobi kokku muidu rahalugevate hollandlaste eluviisiga.

Raske (ja valus) uskuda, aga asjad on Eestis odavad, vähemalt hollandlase rahakoti jaoks. Bensiin on 40 senti odavam, viis senti tasulise tualeti kasutamine (Hollandis keskmiselt 40-50 senti), viis eurot 3D kinopilet täiskasvanule (meil alates 10 eurost), 1.50€ mineraalvee eest Tallinna lennujaamas tundusid naeruväärsed summad. Samas on palgad Eestis kordi väiksemad ja siis tundub hollandlase jaoks uskumatu, kuidas Eestis üldse ära elatakse.

Ilm oli reisi ajal ilus, uskumatul kombel saabusime just siis, kui esimesed (hilis)kevadised päikeselised ilmad nautimiseks algasid ning nii nägid ka raagus puud sinisel taevataustal ilusamad välja. Eestlaste suurim uhkus ja vara, palju metsa, oli samuti üks neist detailidest, mida hollandlane autosõidul märkas. Hiljem Facebookis oma reisipilte jagades kommenteerisid mitmed hollandlased, kaasa arvatud mu ämm, et „oi, kui ilus Eestis on!” Loomulikult on! Miks mul on tunne, et eelnevalt oletati, nagu oleks ma kuskilt kaugelt Venemaa kolkakülast pärit?