Meelike arutleb: jumal tänatud — pühadeaegne totter poosetamine on läbi!
Ja nii jätkub tavapärane elu, nagu poleks vahepeal midagi olnud. Nagu poleks üksmeelselt „mõelge oma lähedastele ning annetage vaestele” üleskutseid kõikjal kõlanud. See kõik jäi pühade-eelsesse aega ning kui vabad päevad on möödas ja uuesti tööle minna tuleb, siis on see kõik kui kummaline uni, mis parema meelega ära unustatakse.
Nii olen mina püüdnud viimased aastad jõulude ajal olla võimalikult „tavaline”. Ei ülevoolavaid soove, ei suuri lubadusi ning hingestatud heietusi vaeste, väetite või meie seast lahkunute teemal. Et ei tekiks seda „jõuluaegset mina, kes on tubli ja kaastundlik” ning paari päeva pärast „igapäeva-mina, kes ülejäänud aasta elab omas mullis”. Kingitusi ikka teen, aga vähe ja valitutele. Jõulukaarte saadan vastavalt tujule — kui leian, et enne jõule mul pole eriti raha raisata, siis kaarte ei saada ja kingitusi soetan minimaalselt. Jõuluks päris koju ehk siis Eestisse ei sõida (see siiski praktiline otsus, sest jõulude ajal on lennupiletite hinnad ulmeliselt kallid ning viimased aastad on jõulud ilma poolest eriliselt riukalikud olnud. Mitmed mu sõbrad on tunde või halvimal juhul päevi lennujaamades hilinenud või lausa tühistatud lende oodanud ja see ei sobi kohe kuidagi minu „jõuluks koju” plaaniga. Pealegi, Eestimaa külm talv hirmutab. Kohe väga.), annetusi ei tee, kirikus ei käi ja verivorsti ei söö.
Ma püüan parem terve aasta jooksul meenutada neid, kes enam elavate kirjas ei ole. Heategevusega pole ma kunagi sõber olnud ja peamiseks põhjuseks on mu enda kesised rahalised olud. Ma nimelt ei usu eriti, et minult saadud paar eurot kedagi aitavad, suuremaks toetuseks aga ei käi endalgi (rahaline) jõud üle. Küünlaid põletan ma aastaringselt, samuti püüan sõpradele kingitusi teha rohkem kui kalender seda meelde tuletab. Pühadega boonusena saadud vabad päevad pole viimased aastad samuti erilist tähtsust omanud. Hetkel olen tööta, nii on iga päev ühesugune. Eelmisel aastal töötasin Belfastis aga firmas, kus kalendripühad tähtsust ei omanud. Moderaatori valvas pilk pidi foorumit jälgima ka jõulude ajal, ainsaks motivaatoriks topelttasu (mille astmeline tulumaks küll sisuliselt ära nullis) kui läbi inimtühja, jõuluehteis linna hommikul tööle vantsida tuli.
Ka tüüpilised eestlaslikud jõulutoidud on mind ajapikku ära tüüdanud. Nii ei oskagi ma öelda, millises Hollandi poes võib verivortsi leida või kuidas ise häid piparkooke teha. Isegi veel Eestis elades meeldis mulle midagi muud jõululaual näha. Kasvõi Veerpalu ahjukana (seda vist enam Eestis ei müüda, ju kõik kardavad, et see kah dopingut täis). Hollandlastele on samaväärseks Jamie Oliveri road, mida enne jõule hoolega reklaamitakse.
Nii oli loomulik, et minulgi jõuluõhtu roogadeks olid sellel aastal poest ostetud ebatüüpilised toidud, mis kiirelt valmis said ning rohkem tähelepanu meelelahutusele ning õhtu nautimisele jätsid. Ka esimese jõulupüha õhtusöök oli Hollandile omane. Nimelt on hollandlased tulnud hea idee peale, kuidas pühadeaegset koosolemist maksimeerida ning perenaine pikast ning pidevast kokkamisest säästa. Selleks on vaja vaid piisav kogus erinevaid lihalõike ja -rulle, õliga fondüünõud või spetsiaalset küpsetusplaati, natuke salatit, leiba ja veini ning suurepärane õhtusöök ongi olemas. Iga lauasolija küpsetab vestluse käigus just niipalju liha, kui heaks arvab. Pealegi võtab selline eine rohkem aega ning jõuludega kaasnev pidev oht üle süüa on palju väiksem. Samuti kulub toitu vähem. Mulle meeldis väga mu hollandlase ema ütlus, et „miks peavad nii paljud loomad jõulude ajal surema, et meie saaks end kurguni täis õgida?” Tõepoolest. Tegelikult piisab ju palju vähemast.
