Sel aastal aga jõulumeeleolu saabumine viibis ja viibis. Ootasin jälle esimest novembrit, et saaks aga pimedaid õhtuid jõulutuledega hubasemaks muuta, aga siis tuli hoopis remondiaeg peale. Ja mina kaotasin 2 nädalat väärtuslikku aega, mis rõõmsad jõulutuled rippuda oleks saanud. Kui remont läbi, parandasin selle vea kiirelt: kaste jõuab alati lahti pakkida, aga jõulutuled tuleb ikka esimese asjana üles seadma.

Aeg veeres detsembri poole, aga mul polnud ikka jõulutunnet. Kui tavaliselt saadan pataka jõulukaartegi, siis sel aastal otsustasin raha kokku hoida. Kitsas käes ju aastaringselt, jõuluajal veel eriti. Natuke tundsin end pahasti, sest nii kaarte kui jõulupakke tuli minu aadressile ridamisi. Aga kui tuju pole, siis sinna pole ka midagi teha. Pealegi, ega peagi lõppev aasta eriti heade asjadega ka hiilanud. Paar toredat hetke ikka oli aasta alguses, aga mida aeg edasi, seda rohkem jamasid tuli.

Ja mitte ainult minul. Paljudel tuttavatel oli aasta täis ebameeldivaid hetki ja kurbi uudiseid, maailma mastaabist rääkimata. Ja nii otsustasingi, et 2015 pole just minu parim aasta ning sel aastal tavapärast, korralikku jõulusöömaaega minu kodus ei toimu. Mehele ostsin uued jalanõud, sest tal oli neid vaja. Ja noh, ma lubasin seda teha. Lihtsalt on ka loll komme oma lubadusi pidada. Ise ma temalt nagunii kunagi kingitust ei saa, milleks siis uhket lauda katta ja rõõmsat jõuluõhtut teeselda, kui midagi ilusat oodata ei ole. Sõime Lidli supermarketist ostetud lasanjet, sõime jäätist ja jõime siidrit. Kõlbas küll.

Natuke imelik oli küll alati mingi umbmäärane vastus välja mõelda, kui tuttavad jõuluõhtu veetmise kohta küsisid. Aga kuna ilm on selline mõnus ja soe, siis hakkasid paljud rääkima, et üldse pole jõulutunnet. Aasta lõpp läheneb ja kui ei näeks tobedaid jõulureklaame, poodide allahindluseid või kodudes ehitud kuuski, siis ei arvakski, et jõulud käes on.

Ja ma polnud ainus, kes keeldus tavapäraselt jõulupühi tähistamast. Näiteks on Hollandis kombeks, et 25ndal käiakse perekonnal külas ja meid on viimased 3 aastat alati ämma juurde kutsutud. Seekord aga ei midagi. Uurisin ääri-veeri abikaasalt, et kas õhtusöögiks meil plaane ka on ja selgus, et polegi. Et ämmal ka pole tuju pühasid tähistada ning ei soovi isegi oma poegi sel traditsioonilisel õhtul enda juurde kutsuda. Alles hiljuti kurtis ta, et milline imelik inimene mina ikka olen, et eelistan oma sõpru „perekonnale“. Perekond on siis minu mehe sugulased. Nüüd aga ei taha isegi mõnusat õhtut koos oma poegadega veeta. Hea küll, et ei taha kingituste ostmisel pead murda ja raha kulutada ega tunde köögis kokata. Paku kasvõi teed ja võileiba, kah asi, ega siis söömine kõige olulisem ole. Aga kui ei kutsuta, siis ei kutsuta. Õnneks olin juba igaks juhuks makarone ja pitsat kappi varunud, sest Hollandis on ju jõulupühad nii olulised, et supermarketid kõik kinni.

Kummalised jõulud sel aastal, nii ilma kui enesetunde mõttes. Aga kuna ma sain just enne jõule ühe hea uudise (sellest teine kord), siis äkki polegi kõige hullem. Lootust tulevikuks on igatahes. Ja jõuluheategu on ka tehtud: kudusin Calais laagri pagulastele sooje mütse, need viib kohale üks hakkaja sõbranna, kes lisaks riietele ka muud vajalikku sinna kohale viib. Kõik annetustena saadud või annetatud raha eest soetatud. Üks heategu aastas on palju parem, kui mitte midagi.