Meelike arutleb: kas koos olles peab alati ka rahakott ühine olema?
Tal on ka sõber, samuti Tšehhist, kes juba aastaid ringi rändab ja napilt ühes riigis üle poole aasta ei veeda. Nüüd on mõlemal idee, et tahaks Kanadasse, muinasjutumaale minna. Aga on viisaprobleem. Vähemalt tüdrukul. Poiss saaks oma töökoha kaudu tööviisa ja nii muuseas naljatades oli ka maininud, et ta saaks nö “partneri viisa” ka mu majakaaslasele teha. Ja kuigi nad on vaid sõbrad, haaras tüdruk sellest ideest kohe kinni. Miks mitte? Ega siis sellepärast ju päriselt koos olema pea?
Siiski selgus, et lisaks tavapärastele “oleme koos, teeme kõike koos” tõendustele (näiteks ühised pildid Facebookis, ühine aadress), mida on üsna lihtne korraldada, on vaja kahte asja, mis siiski üksjagu paberimajandust nõuavad ja ka niisama teostatavad ei ole. Esiteks tuleb sellise viisataotluse puhul olla kas abielus või siis registreeritud suhtes. Asi, mis on abieluga võrdne, pole siiski niisama naljaasi, isegi kui eesmärgiks on midagi nii üllast, kui visa ja töötamisvõimalus Kanadas.
Teiseks on vaja ühist pangakontot. Seda kuuldes hakkasin ma vaikselt muigama, et mul pole isegi oma PÄRIS abikaasaga ühist pangakontot. Et kui meil oleks vaja mingit sellist elamisluba taotlust teha, siis kuigi pea kaks aastat abielus, peaksime veel ühel viisil tõestama, et ikka päriselt-päriselt koos oleme. Ühise pangakonto näol. Justkui see oleks mingi tõestus.
Aga tundub, et enamike jaoks on. Ilmselt kõik lugejad kah ahhetavad, kui kuulevad, et mul mu hollandlasega ühist pangakontot ei ole. Ei ole jah. Pole seni olnud ja arvan, et saame tulevikus kah ilma hakkama. Muidugi, ei tea tema minu rahalist seisu täpselt ja pole mul õrna aimugi, mis tema pangakontol toimub. Umbkaudu tean, palju ta sissetulekud on, umbes tean ka, palju üüri maksab, nipet-näpet muid makse ka, aga täpset ülevaadet mul pole. Kui mingi suurem arve või võlg kuskilt tekib, siis saan teada ja seni, kuni mina oma rahaasjadega hakkama saan, ei räägi mina tallegi, kui kellelegi võlgu olen või kui suurema summa kuskilt sain.
Ja meile selline seis täitsa sobib. Kui kõik asjad makstud ja maksuamet või muud kahtlased, kandilised mehed uksele ei koputa ja diivanit või muud väärtuslikku ära viima ei hakka, siis polegi ju vaja igat senti uurida. Kui tal häda käes, eks siis vaatame, mis edasi. Ja kui mina kellelegi võlgu olen, ei maksa seda minu mehe käest küsima minna. Minu isiklikud võlad pole tema asi.
Pealegi, meie rahalised kulutused on üsna erinevad. Minu mehele meeldib reisida, aga kui ikka teab, et midagi muud on enne vaja soetada või välja vahetada, siis niisama huvitavaid ja odavaid reisidiile tema ei vaata. Tal on korralikult prioriteedid paigas.
Mina aga ilma reisimata ei saa. See on nagu kunagine shoppingusõltuvus, mis vaikselt, kuid kindlalt reisisõltuvusega asendus. Meil polnud aastaid korralikku diivanit ja see häiris mind väga, ometi eelistasin ma iga kell kõik viimased säästetud eurod kokku koguda ja selle eest ühe odavreisi endale või meile mõlemale korraldada. Ja noh, lõpuks saime diivani ka kingiks, seega igatepidi win-win. Kui midagi väga-väga vaja, saan ka mina raha kogutud, aga reisimine on alati ja igavesti esikohal. Seega ühine konto, näiteks säästukonto saaks meil olla vaid siis, kui mõlemad kokku lepime, et vot nüüd kogume uue köögimööbli või karavani ostuks. Ja siis pean mina lihtsalt leidma lisavõimalusi, kuidas selle kogumise ajal omale siiski pisut reisimiseks kõrvale panna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Seni kuniks üür makstud ja muud arved ka kaetud, ei näe ma küll vajadust lisaks veel ühine pangakonto avada. Mis siis, et abielus olles on kõik ühine ja kõik pooleks. Ei pea ju sellepärast nii ka käituma, kui seadus sedasi õiguse annab. Kodurahu saavutamine on siiski inimeste endi kätes, mitte seadusest määratud.
