Meelike arutleb: kas me oleksime suhetes õnnelikumad, kui me alandaksime oma ootusi?

 (82)
Meelike arutleb: kas me oleksime suhetes õnnelikumad, kui me alandaksime oma ootusi?
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Mu endine kolleeg ütles kord jutu sees, et kui me oma ülikõrgeid ootuseid alandaks, oleks paljud õnnelikumad ja suhtes. Ja suhtes, mis tegelikult oleks täiesti normaalne ja täitsa õnnelik. Lihtsalt me ise ei lase asjadel juhtuda, sest latt on liialt kõrgeks aetud. Või on lihtsalt põhimõtted, millist inimest me oma ellu tahaks ja kes tingimustele ei vasta, see suhtetesti ei läbi ja kogu moos.

Tegelikult ju täitsa õige, kas pole? Eriti hästi hakkab see silma interneti kohtingusaitidel, kus iga sõna hoolikalt jälgitakse. Mainid, et sulle meeldivad koerad ja kassipidajast mees vaatab oma karvikut ning blokeerib sinu kui võimaliku pruudikandidaadi ära. Sest kassid peavad meeldima, muud varianti ei ole. Räägid lemmiksöökidest ja mainid, et kalaroad pole erilised lemmikud. Paadiomanikust kalastajatüüp vastab kohe, et „vot selles osas me siis küll ei sobi, mina ei saaks ilma mereta ja kaladeta elada“. Kummalised paarid, kus erinevamad olla ei saakski, internetiavarustes küll ei teki. Sellised paarid tekivad elus, kus olulisem on omavaheline läbisaamine ja suhtekeemia, mitte esimese asjana ette vuristatud positiivsed omadused. Isegi siis, kui selgub hiljem, et üks on koristusfriik ja teine on lohakast lohakam ning kõigi loogikareeglite kohaselt ei tohiks koosolemine üldse võimalik olla.

Näiteid elust on ju küll ja küll. Näiteks mu abikaasa vennal, kes ise suitsetab kui korsten, on pruudikandidaadile alati nõue: peab olema mittesuitsetaja. Olenemata sellest, kui ilus tüdruk ka ei oleks (sest loomulikult meeldivad talle ka pikajuukselised blondiinid), suitsetamine on kindel asi, mida tütarlaps teha ei tohi. Ja nii jäävadki paljud toredad tüdrukud temaga kohtamas käimisest ilma. Mitte et ta ise eriline „saak“ oleks, aga noh, eks enesekindlus on kah üks asi, mida hinnata tasub. Las ta siis olla ja otsigu neid mittesuitsetavaid tüdrukuid, kellega korra või paar kohtingut sobitada. Siis saavad juba tüdrukud ise aru, mis tüüpi mees ta on.

Seotud lood:

Või siis näiteks mu majakaaslane, kes teab, et tõsist suhet ta kellegi teise kui oma rahvuskaaslasega ette ei kujutaks. Ja kuigi tema unistustemees (kohati ka väljamõeldud kallim) on arst ja kannab nime Colin, siis ma pole eriti kindel, kui mitu itaallasest arsti sellist eesnime omavad. Ja iga teine asjalikum mees saaks kah ilmselt loa mõneks kohtinguks ja tantsuõhtuks, aga midagi tõsisemat sealt ei tuleks. Sest kui ühine keel pole itaalia keel, siis tulevikku sellel suhtel ei ole.

Paljud naistuttavad ajavad taga ilusaid mehi ja kui välimus pisut alla keskmise on, siis jäävad need mehed pika ninaga. Võib-olla kui me oleks kasvanud teadmisega, et peamine on omavaheline läbisaamine, huumorimeel ja kõik muud ilusad omadused ja et välimus ei olegi nii oluline, siis oleks ka hiljem kergem. Aga meie ühiskond keskendub ju ainult välisele: ole ilus, ole trendikas, ole musklis. Tahame ilusaid asju ja ka ilusat kaaslast. Samas on ilusad asjad kallid ja ilusad inimesed tihti vastiku iseloomuga. Aga väline hiilgus on olemas ja see on peamine - mis suletud uste taga toimub, seda ju teised ei tea.

Eks ma ise olen ka alati esmapilgul ainult kenasid mehi uudistanud. Kesisema välimusega mehed said oma tähelepanu siis, kui millegi muuga silma paistsid. Näiteks laheda jutu või hea huumorimeelega, või siis hea tantsuoskusega. Või oli lihtsalt hääl nii hurmav, et lõpuks ei lugenudki poolkiilanev pealagi, kanged toonitud klaasidega prillid ja vanaisalik kampsun seljas. Aga nii kaua läks aega, et see positiivne osa välja paistaks. Eks see tõeliselt olulistele asjadele keskendumine ole ka omaette oskus, mis tuleb ajapikku. Kui üldse tuleb. Senikaua aga ajame taga ilusaid asju ja ideaalseid inimesi.