Meelike arutleb: miks peaks keegi oma eksi tagasi tahtma?
Seebikad on ikka suurepärased asjad. Esiteks on need lahedad kohad keeleõppeks (ma nii soovin, et Hollandis oleks kõik seebikad ka peale loetud, küll siis õpiks alles kiiresti keelt. Sest muud nendes sarjades ju ei tehta, kui korratakse ja korratakse ühte ja sama. Kahjuks pean vaid subtiitritega leppima). Teiseks tekivad neid vaadates alati huvitavad mõtted (ja ikka tõepoolest huvitavad, mitte temaatilised, a la „kui pojaga suhe välja ei tule, äkki siis prooviks õnne isaga“ jne).
Minu püha ja kauaoodatud hetk igal tööpäeval saabub kell 18.00, mil vaatan oma pikaaegset lemmikseepi „Vaprad ja ilusad“. Tavaliselt tuleb poole vaatamise pealt töölt koju ka abikaasa, segab mul vaatamist oma tobedate kommentaaridega ja nii me siis koos vaatamegi. Vahel on need tobedad kommentaarid aga üsna asjalikud, mis siis hoopis omasoodu meid arutlema panevad. Kvaliteetaeg abikaasaga missugune!
Ja nii taaskord, ühel õhtul, leidis Hollandlane huvitava mõttekillu, et miks küll kõik seriaalides on nõus oma eksidega taas uuesti suhet looma? Miks nii meeleheitlikult üritatakse oma endist meest või naist tagasi saada? Kas oma eluga ei osata siis tõesti edasi minna? Siinkohal jätan välja päriselu suhted, kus aastaid hiljem üksteist uuesti üles leitakse, kui ollakse vanemad ja targemad ja teatakse, mida tahetakse.
Paljudel on kindlasti ka päriselu kirev, nagu seebikaelust maha kirjutatud. Ma küll isiklikult ei tea kedagi, kes avalikult (rõhutan sõna „avalikult“), vahetpidamata kahe mehe/naise vahel pendeldaks, aga võimatu see ju pole. Kui kõik asjaosalised on olukorrast teadlikud ja sellegipoolest üritavad ärajooksikut teise rüpest tagasi enda juurde saada, siis mis elu see küll on? Kas tõepoolest keegi viitsiks ja tahaks sellist jama ning draamat oma ellu? Päriselt? Diivanil lösutavate televaatajate meelelahutuseks käib selline teemaliin küll, kärab lausa aastakümneid kasutada, ikka vaadatakse.
Aga kuidas on lood päriselt? Mu abikaasa sõnul on ju alati põhjus, miks ühest või teisest tegelasest on saanud endine kallim. Ju siis oli ikka midagi, mis suhte laiali ajas ja selle teadmine peaks olema piisav, miks vana reha otsa enam astuda ei soovita. Kui sind on maha jäetud, siis järelikult sind ei tahetud, sind ei hinnatud ja see peaks olema piisav, et otsustada: mulle aitab, ma ei lase end rohkem niimoodi alandada. Kui suhtesse on segatud lapsed, siis ilmselt (jällegi, mina ju ei tea, lapsevanema mõttemaailma kogemus puudub) on kiusatus oma lapse isa/ema tagasi saada ja soovitatavat peremudelit jätkata . Aga kas teadmine, et kord on juba lahku mindud, siis tõesti ei sega edasist elu? Mind vist küll häiriks.
Küll aga arvan, et juhul, kui sind on maha jäetud ja sina siiski suhet väärtustasid, siis on täiesti normaalne endist elu tagasi soovida. Ei loe siis millegipärast, et just sind alandavalt maha jäeti ja kõik su miinused ette loeti. Armastus on pime ja ikka tahaks selle enda arvates „kõige-kõigema“ inimese juurde tagasi, kõigest hoolimata. Tunne on mulle kaugest minevikust vägagi tuttav ja praegu on lihtsalt piinlik meenutada. Seda endist, ebakindlat ja uhkuseta „mina“, kes oleks oma ekside juurde kasvõi roomates tagasi läinud. Kui vaid oleks lubatud.
Nüüd ei teeks ma seda enam mingi hinna eest.
Veel on üks reality sari „Ex on the beach“, mida aegajalt poole silmaga vaatan. Saate sisu: kari ilusaid ja seksikaid vallalisi saadetakse ühele saarele paradiisi nautima. Kõik asjaosalised arvavad, et see on lihtsalt üks deitimisalane saade ja üritavad siis kas omale uut kallimat leida või siis lihtsalt niipaljude saateosalejatega magada, kui võimalik. Ja siis hakatakse üllatusena nende endiseid kallimaid ükshaaval saarele saatma, kes seal saarel siis segadust külvavad ja draamasid tekitavad. Mõne osaleja puhul on neid ekse lausa mitu. Ja siis läheb alati seal paradiisis hirmsaks tõmblemiseks lahti (või on see vaid telekaamerate ees oma emotsioonide ülemängimine, et vaatajaid jaguks ja kõik oma osalustasu kenasti välja teeniks?). Kui mina seal saates osaleks, vaataks ma oma eksi lihtsalt külma pilguga, ütleks „jou, kuis läheb?“ ja oleks ka kogu suhtlemine. Võibolla jah, ühe eksiga peaks küll tõsisema sõnalahingu maha, miks ta minu kõnedele-SMSidele ei vastanud ja mina seetõttu tema juurde jäänud asju kätte ei saanud. Aga tühja neist asjadest, mitu aastat olen ju nendeta kenasti hakkama saanud. Ilmselt vaataks ma teda sama tühja ja tülpinud pilguga, nagu teisigi tegelasi minevikust. Mis minevikust ikka torkida…
