Kodus kantakse võimalikult mugavaid riideid ja nähakse välimuse osas minimaalselt vaeva. Ikka „onesie“ (vabandan, et sellele eestikeelset mõistet ei tea, no teate küll neid kohevaid ja sabade-kõrvadega pehmeid ühes tükis mugavaid, enamasti magamiseks mõeldud riideid) vabal päeval seljas, pesemata juuksed hooletult krunni seotud ning meigist ei jälgegi. No vähemalt „onesie“ näeb parem välja, kui ruuduline kodukittel, mida aastakümneid tagasi kanti, aga mõte on ikka sama — kodus võimalikult mugavalt olla. Aga see mugavus pole silmale just kõige ilusam vaadata, eriti mehe silmadele.

Küll aga oleme me väga kärmed end üles lööma ja kauniks sättima, kui vaja kodust ära minna. Et ikka TEISTE jaoks kena välja näha. Oma mees, vahet pole, aga mida äkki teised mehed arvavad (ja naised), see on oluline. Miks me küll nii teeme? Kuidas sellel teemal mõistlikku tasakaalu leida?

Loomulikult ei mõtle ma sellist ekstreemsust, et enne kallima ärkamist kiirelt vannitoas meik teha ning jätta mulje, et olemegi 24/7 nii ilusad, nii säravad. Siis tõesti mehed arvavad, et me igal hetkel nii kordumatult kaunid välja näeme ja meigivaba hetk võib neile tõeliselt ehmatav kogemus olla. Aga sellised lohvakad (kuigi ülimugavad, ma tean ju küll) riided ja käestlastud välimus pole ka just parim valik. Ei pea tippmeiki omale tegema, aga igas pikkuses (pesemata) juustest saab kiirelt asjaliku soengu teha, mis jätab mulje, et tegelikult on kõik hästi ja et ka kodune välimus meile korda läheb.

Kunagi ammu ütles mulle mu üks ekselukaaslane, et „küll sina ka kord kodus ringi käid, rullid peas“ ja see pani mind mõtlema ning endale lubama, et ega ikka ei hakka küll. Ma olin seni alati omanud hunniku riideid, mida sai sorteerida stiilis „kodus kandmiseks“ ja „kodunt väljas kandmiseks“. Sealtmaalt võtsin omale harjumuse, et ka kodus kannan selliseid riideid, millega vajaduselt kiirelt poodi minna saab või ootamatuid külalisi võõrustada kõlbab. Ja seda kõike ikka nii, et ei pea vabandama ning kiirelt riideid vahetama minema. Ja olen seda joont jätkanud sealt maalt alates.

Aga nüüd, kui jälle omal moel "omaette" elan ja minu käsutada vaid oma tuba on, olen hakanud samamoodi mugavaid riideid kandma. Ikka siis, kui omaette olen. Külla mulle keegi ootamatult ei tule ja mees on sadade kilomeetrite taga, nii olen jälle omaks võtnud mugavad ja vähematraktiivsed kodused rõivad. Majakaaslased kannavad hommikuti samamoodi riideid, millega just voodist ärgati ja nii pole ma ainus, kes susside sahinal ning hommikmantli lehvides mööda maja ringi käib. Vabad päevad on ka meigivabad ning juustega saan kiirelt hakkama nii pidu- kui argipäeval. Õnneks minu (elu)stiil endiselt juuste lokitamist ega ka sirgendamist ei vaja.

Mina veel „onesie“ õnnelik omanik ei ole — seda lihtsal põhjusel, et tualetis on sellega hirmtüütu käia. Aga täpiline pidžaama ja hommikmantel on küll mul siin Belfasti kodus olemas. Ja oma mugavustsoonis olen kohe nii kaugele läinud, et ei hakka ümbernurga toidupoodi minnes pidžaamapükse äragi vahetama. Vahemärkusena olgu öeldud, et Inglismaal ja Iirimaal ei tee keegi teist nägugi, kui keegi sellises riietuses kiirelt poodi silkab, et piima või saia osta. Proovisin minagi ja midagi hirmsat ei juhtunud. Muidugi, kui mu abikaasa mulle siia külla tuleb või ise oma Hollandi koju lähen, siis kannan jälle ilusaid riideid, kogu aeg. Selline laisk mugavus on vaid üksiolemiseks.

Ahjaa, küsisin ka oma mehe arvamust: õnneks on ta selline, kellele pole probleemiks mind pidevalt ilma meigita või mugavates riietes näha. Tema arvates olen ma alati ilus. Peaasi, et aegajalt ka kodus pisut sätituna ringi käin, siis on kõik korras.