Esimese asjana teatas seltskonnast kõige noorem, et nii palju punaseid maju on. Ja seejärel olid kõik vaimustuses meie üürikorterist. Oo, teil on elamine lausa läbi mitme korruse! Oo, siin ukse taga on veel uks ja uus tuba! Oo, kui lahe koridor! Oo, teil on teine korrus veel? No on jah, aga siiski, vaatamata lahedusele tavaline kolmetoaline korter. Väike elamine, mis meile ja kassidele parajalt kitsas on. Õnneks mahtusid kõik külalised (lausa viis inimest) kenasti ära, sest abikaasa vend oli just ise samal ajal reisil ja meie saime kassidega tema juures olla. Nii ei pidanud keegi kallitest külalistest põrandal magama. Nii kaugelt tulnutele tahaks ju parimat pakkuda.

Õnneks olime just eelmisel õhtul jõudnud kiiruga IKEAS käia ja uue diivani osta (jällegi aitasid sugulased selle ostu juures). Nii oli külaliste saabudes voodid tehtud (kuigi rahval olid ka oma voodipesud kaasas, ikka selleks, et mul hiljem vähem pesupesemist oleks) ja söök valmis. Tegin kartuliputru enda arvates piisavalt, tegelikkuses jaguses seda lausa kaheks päevaks. Eestlaslikult muretsedes — ega jumala pärast puudu ei jää — olin ma koorinud kartuleid sellise hunniku, et sellest jagus 14 portsu jaoks. Juhtub.

Kui linnas tiiru tegime, püüdsid eestlaste pilke loomulikult jalgrattad. Kümned ja kümned jalgratturid, kes autojuhile ringteedel parajat peavalu põhjustasid. Ka rollerijuhid põhjustasid ringteedel päris mitu äkkpidurdust- no ei ole eestlane harjunud, et kaherattalisi igast suunast tulla võib. Ühtlasi avaldas jalgratturite kehahoiak muljet- kõik sõidavad uhkelt ja sirge seljaga, mitte ei ole lamaskil juhtrauale vajunud, nagu Eestis. Ning viimasena loomulikult rongijaama rattaparkla: lihtsalt hunnikutes jalgrattaid.

Veel avaldas muljet ringisõitmine piirkondades, mis veel mitte väga ammu sootuks merepõhi oli. Üks järgmisi Hollandi omapärasid jalgrataste ja tulpidemaania kõrval. Ja lõpuks sain minagi ära käidud Hollandi Veneetsiaks nimetatud Giethoornis — väike küla, kus tundide viisi mööda erinevaid kanaleid paadiga sõita saab. Millegipärast ei ole mu abikaasa mind sinna veel viia tahtnud, kuigi asub see imeilus paigake vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Nii sain minagi käidud kohas, kus varem käimata. Külalistest kohe mitmekordne rõõm.

Loomulikult kiideti ja nauditi Zwolle linna ilu, seda käisime kahel õhtul uudistamas. Eks ise kohapeal elades on raske seda ilu ja uhkust näha. Turistina märkad ikka neid lahedaid asju ja mõtled, et ahh, küll tahaks sellises kohas elada. Aga kui sisuliselt PEAD ka samas kohas elama (no pean, sest abikaasa ju siin), siis on asi paraku teine. Kah asi, et kanalid ja asjad. Või et rattaid igal pool. Tuulikuid näeb Eestiski, pole just suurem asi vaatepilt. Pealegi, mulle peab kohe koht meeldima — ma ei oska ebameeldivat linna aja jooksul meeldivaks mõelda. Aga vähemalt on seni kõikidele külastajatele Hollandis meeldinud. Asi seegi. Las ma siis olen see ainus, kes ei vaimustugi kõigest hollandipärasest.

Külaliste kiituseks veel pean mainima seda, et on hea võõrustada inimesi, kes millegi üle ei kurda ja kõike, ka uusi asju rõõmuga avastavad ja proovivad. Kes ühtmoodi heameelega söövad nii hiinakat kui purgisuppi. Kes uudistavad kohalikke poekesi ja samas fännavad ka suurt outlet´i ostukeskust. Kusjuures meespooled leidsid sealt omale täitsa hea hinnaga asju ja mina muretsesin asjata, et shoppamine vaid naiste seas rõõmu valmistas.

Nüüd jään siis uusi külalisi ootama. Paljud ütlevad, et olgu ma ettevaatlik, sest äkki tullaksegi. Noh, lubajaid on kordades rohkem, kui tegelikult tulijaid, nii et muretseda pole mõtet. Ja miks üldse karta, et äkki tullaksegi — kui ikka saabutakse kingitustega, tehakse süüa ja keedetakse hommikul putrugi, siis selliseid külalisi võõrustada on lihtsalt rõõm. Nüüd pean vaid välja mõtlema, mis selle kappi alles jäänud pudrumaterjaliga peale hakata. Mina ju putru ei tee…