Õnneks mitte kõik ei ole nii pealiskaudsed ning mugavad. Mu parim sõbranna leiab endiselt minu jaoks aega (suure uhkusega nimetan teda parimaks) ning on alati mul isegi külas käinud, olenemata millises riigis ma elan. Mõned sõbrad on veel, kes küll harvem, aga siiski aegajalt enda tegemisest märku annavad. Paraku on neid nii vähe. Olin harjunud rohkemaga…
Käisin kuu aega tagasi Belfastis. Tundsin oma endisest kodulinnast suurt puudust, tahtsin pisukest keelepuhkust (ehk siis olla võimeline poes inimestest aru saama ning rääkima nii, et nemadki minust aru saavad) ning igatsesin väga oma sõpru. Seal elades olime pidevalt üksteise eludest ja tegemisest informeeritud, lisaks kokkusaamised. Nii plaanisingi iga Belfastis oldud päevale lisaks šoppamisele ning niisama linnas kõndimisele ka ühe sõbraga kokkusaamise. Ühtlasi lootsin, et saan ööbida kellegi juures, et ei peaks hostelis raha kulutama. Pigem ikka see raha väljas käimisele panustada. Koos sõbraga siis.

Tegelikkus oli aga ootustele vastupidine. Kolmest sõbrast sain kokku vaid ühega, sama kehtis ka öömaja küsimise kohta. Alejandro oli just selleks ajaks Portugali minemas ning küsis, ega ma oma lennupileteid muuta saa. Loomulikult oleksin seda teha saanud, aga milleks suur osa rahast sellele kulutada? Pealegi, mina ju ei palunud TEMAL oma reisi enda pärast muuta… Õnneks oli vähemalt üks (tõeline) sõber selline, kes ei pidanud vaevaks oma vaba päeva õhtupoolikut minu jaoks veeta. Isegi tervet Euroopat raputanud lumesadu ei viinud meie tuju nulli, kuigi istusime tund aega ühistranspordis ning ülejäänud pool tundi kõndisime lihtsalt jala. Oli meeldiv õhtupoolik, koos einestamine ning hilisööni avameelne jutustamine (vähemalt korra või kaks nädalas suhtleme ka MSNi teel). Ei mingit hädaldamist, et „oi, meil on ainult täispuhutava madratsiga magamiskoht pakkuda“ või et „mul on vaba päev, ma pean juuksurisse minema“. Kõik sai tehtud ja siiras taaskohtumisrõõm oli tõeline.

Mis aga juhtus mu teise sõbra Vincentiga, ma ei teagi. Siiamaani ei tea, sest endast pole ta isegi pärast minu visiiti märku andnud, vabandamisest rääkimata… Lõunale mineku kokkulepe oli olemas, aga kuhu ja mis kellaks minna, seda ma ei teadnud. Sest minu sõnumitele Vincent ei vastanud, kuigi teadis täiesti kindlalt, et ma Belfastis olen ja temalt vastust ootan. Kokku pidime saama laupäeval, aga ise arvan, et reedene traditsiooniline pubiring peale tööd oli taaskord liig Vincentile ning laupäev kulus tal pohmelliga võitlemiseks. Seda on ennegi juhtunud. Lihtsalt lootsin, et üle mitme kuu on temalgi soov mind näha. Lisaks kõik need „muidugi saad öömaja, kui aga vaja“ ja „mi casa es su casa“ lubadused… Eelnevalt öömaja küsimise kohta sain vastuseks, et „meie vaba külalistetuba on antud hetkel jõusaaliks kujundatud“ ning esmane idee kokkusaamiseks oli loomulikult reede õhtul pubis. Minule aga see pubi juba ammu ei meeldi, lisaks on teada sealne õhtuveetmine — Vincent ostab odavat, vastiku maitsega veini, räägib taas kõigile, kui suur peenis tal ikka on ja et sakslased on kõige tegijam rahvus Euroopas üldse. Olen seda korduvalt kuulnud ning lootsin, et saame seekord kahekesti koos kuskil toredas söögikohas kvaliteetaega veeta. Naiivseks lootuseks see jäigi…

Teise tuttavaga läks umbes samamoodi, Facebooki teel sai kokku lepitud, et millal saabun ja millal võiks kokku saada, aga esmased rõõmusõnumid jäidki ainsaks kontaktiks. Ma saan aru, et ma pole kõige olulisem inimene maailmas, aga kui on midagi kokku lepitud, siis plaanide muutumisest oleks viisakas teada anda. Aegsasti. Pole ju iga päev uuesti võimalust trehvata.
Nii tulingi üsna segaste tunnetega Belfastist tagasi koju, Hollandisse. Lakkamatu lumesadu, hilinenud lend ning sassis rongiliiklus ei teinud tuju samuti paremaks. Kaks inimest on edasiste võimalike kokkusaamiste nimekirjast maha kriipsutatud — kui ma ei saa nende peale kindel olla ning nemad ei vaevu mind isegi oma plaanide muutustest teavitama, siis mul pole edaspidi vaja enam nende peale oma aega ja energiat raisata. Ma vajan inimesi enda ümber ja nüüdsest proovin rohkem neile keskenduda, kellel ka reaalselt minu jaoks aega on. Olen väsinud olemast korduvalt see esimene, kes kirjutab, helistab või sõnumi saadab. Nüüd on teiste kord. Ja kui seda ei tehta, otsin endale uued sõbrad. Kahju küll, aga nii see paraku vist läheb.