Eks puhkuse ajal tundub kõik mõnus ja ilus ja arvadki, et igapäevaelu on samasugune. Nimelt ühel hetkel abikaasaga leidsime, kui rahulik ja chill on saare elu. Isegi liiklus oli kuumavereliste saareelanike kohta rahulik. Loomulikult oli trügimist ja närvitsemist, ometi oli kõik kontrolli all. Kohalikud taksojuhid kirusid liiklust, ise samal ajal teistega sarnaselt liigeldes. Vaid korra tuldi meie majutusasutuse ukse taha täpselt kokkulepitud ajal. Alati oli muidugi vabandus varnast võtta, küll eksis juht ära, küll pidi „kaheks minutiks“ kõrvale põikama, et bensiini võtta. Kui esimesel korral käisin närviliselt ukse taga vaatamas, siis järgmistel kordadel olime juba rahulikud. Veerand kuni pool tundi hilinemist on täiesti normaalne ja sinna pole midagi teha. Ainsal korral oldi ukse taga minutilise täpsusega siis, kui autojuhiks oli hollandlane. Ehk siis mitte kohalik. Või siis mitte „kohalike tavade kohaselt käituv“.

Ja ega ise ka ei saanud alati õigeks ajaks vaatamisväärsustega tutvuma minna. Nimelt on saare pealinnas tuntud sild nimega Koningin Emmabrug (kuninganna Emma sild), mis aeg-ajalt ühest otsast avatakse, et paate ja laevu läbi lasta. Sild on omamoodi turismimagnet ja täitsa võimalik, et oled poolel teel, kui teada antakse, et nüüd tulevad paar paati ja sild avatakse. Senikaua ootad sillal ja naudid vaadet.

Meie saime ühel korral pool tundi oodata. Hakkasime varakult minema ja poolel teel selgus, et sild oli avatud. Ootasime viis minutit, ootasime kümme, siis vaatasime värvilisi krabisid kividel ronimas. Mida muud teha oligi? Üle vee ei saanud ja kogu lugu. Kui kord sild jälle paigas oli, olime meie veerand tundi kokkulepitud ja broneeritud ajaks hiljaks jäänud. Ja mis juhtus? Mitte midagi! Ei juhtu just sageli, kui saad vabanduseks kasutada „sorry, silda ei olnud oma koha peal“ põhjust.

Ei tea, kas on see soojast kliimast või saareelust tingitud, aga kõik käibki nii. Et kiiret ei ole, tähtajad on umbmäärased, kui täna ei jõua, siis teeme homme. Või ülehomme, oleneb, kuidas tuju on. Mul on vaid kaks kätt, mis sa minust tahad! Teen nii, nagu jaksan! Läänelik tulemuste peale rabelemine ja võistlemine on seal võõrad. Algul on kummaline, et kõik ei käigi kui kellavärk, siis hakkab aga meile omane tõmblemine ja iga hinna eest parem olemine imelik tunduma. Et tegelikult saab ka niimoodi, kui iga päev ei pea ennast ületama ja parem olema, enda ja teistega võistlema. Sest üllatus-üllatus, inimesed elavad ikka, ka siis, kui töö ja tuli takus ei ole. Võib-olla on neil vähem raha, aga meelerahu on suurem.

Kuidas oleks, kui selline mõtlemisviis mujal riikides kah kasutusele võtta? Et esmalt töötaja ja siis töötulemused, mitte vastupidi. Või tegelikult, üha suuremad numbrid ja eesmärgid ongi ainus, millele keskendutakse. Näen seda oma uues töökohas, nägin seda eelmises. Jah, firma eesmärk on kasumit teenida, mida rohkem, seda parem. Aga siiski oleks ju tore, kui selle kasuminumbrite ja eesmärkide tabelite vahel ka töötajat märgatakse. Et kui eesmärgid pole saavutatud, aga töötaja siiski rõõmsameelne on, on see ju siiski parem, kui väsinud ja stressis alluv, kes kõige selle koorma all vaevu hakkama saab. Pealegi, nagunii unistab ta paremast töökohast.

Või ei saa ma sellest aru, sest pole kunagi ülemus olnud? Et on töökohti, kus töötajad peavadki nagu liinil vorpima tulemusi, mis kuskil kõrgel paika pannakse. Kui hakkama ei saa, mine minema, uus kannataja on ukse taga ootamas. Või on selline rahulik ja „teeme siis, kui saame“ eluviis võimalik vaid troopilisel saarel, kus on 365 päikeselist päeva? Sest on võimatu olla stressis, kui väljas sirab kuum päike! Ma hetkel eelistaks küll seda viimast, stressivaba kulgemist.