Meelike ei saa aru: mis tänapäeva lastel küll viga on?
Küll aga on kõnesid teistel liinidel. Näiteks idanaabrite lapsed armastavad väga hommikul tasuta numbrile helistada ja siis kas karjuda või lihtsalt roppusi telefonitorru hüüda. Ja nii igal hommikul. Selle peale kord keegi küsis, et kas meie ka lapsena niimoodi tegime?
Loomulikult mitte. Esiteks ei olnud siis tasuta telefoni numbreid ega ka telefoni teel klienditeenindusse helistamist. Ma kõlan küll kui jube vana inimene, aga tõepoolest, telefon oli ikka tõsiseks asjaajamiseks, mitte kaebuste edastamiseks.
Teiseks ei tahtnud keegi niisama kuhugi helistada. Ma ei tea, kas see on vaid minu perekonna teema või üldine eestlaslik tagasihoidlikkus, aga meie peres küll keegi niisama kuhugi lampi helistama ei kippunud. Mul oli üldse lapsena paanika võõrale numbrile helistada, isegi sõbrannade puhul kartsin alati, et äkki võtab nende õde või ema vastu ja ma ei tea, kellega ma räägin. Praegu tunduvad need mured täiesti olematud, ometi 20-25 aastat tagasi oli täiesti normaalne vastata kõnele lihtsa „jah“ vastusega. Ei mingit tutvustamist või täpsustamist, kellega tegu on. Pidevalt oli nii, et helistasin, küsisin klassiõde, tema ema siis ütles, et kutsub ja kui selgus, et klassiõde polnudki kodus, vastas ema uuesti toru võttes „hallo“. Mina arvasin, et vastas see, keda küsisin ja hakkasin siis rääkima. Segadust kui palju ja emotsionaalne trauma aastateks. Millegipärast oli minul piinlik, mitte sellel inimesel, kes ei suvatsenud ennast tutvustada. Õnneks mobiiliajastu tegi asja pisut paremaks, üldjuhul teadsid, kellele helistad ja lootsid, et keegi teine ei võta ootamatult kõnet vastu.
Lauatelefon ei olnud niisama helistamiseks ega lobisemiseks, helistati ikka asja pärast. Kas leppida kokku, kus ja millal kohtuda, mis kell sünnipäevale tulla ja kui haigena koolist puuduti, et siis koduseid ülesandeid küsida.
Tänapäeva lastel seda muret ei ole, telefon on kogu aeg kaasas ja nii loomulik osa, et igale poole helistamine pole probleemiks. Ma võin vaid rõõmu tunda, et Eesti lapsed ei ole avastanud teatud tooteid, kus on kirjas, et „kui sa pole tootega täielikult rahul, siis helista meile“. Sest Inglismaa ja Iirimaa inimesed võtavad seda kui kohustust. Šokolaad oli liiga magus? Helistan. Küpsised olid puruks pakis läinud? Helistan ja kaeban. Otseselt nagu midagi viga pole? Ahh, helistan ikka, äkki antakse kaeblemise peale tasuta kuponge.
Olen kuulnud kaebusi, kus äärmiselt nördinud ema kurtis, kuidas kahe šokolaadi asemel oli pakis üks ja tema kaks tütart pidid selle pärast maiustust omavahel JAGAMA! Kas tõesti see on siis tänapäeval probleemiks? Kui mina laps olin, pidin oma vendadega kõike jagama. Õed-vennad peavadki omavahel asju jagama, kuidas nad muidu üksteist hinnata oskavad. Või siis helistas pettunud perepea, kes ostis perele õhtusöögiks paki šokolaade, kus siis neli maiustust pidi olema. Magustoidu ajal aga avastas, et vaid kolm šokolaadi pakis oli. Ja nii oli terve pere õhtusöök ja tuju rikutud. Miks need vanemad ei saanud omavahel seda šokolaadi jagada, ma aru ei saanudki.
Nii ilmselt õpivadki lapsed maast madalast vinguma ja oma õigusi taga ajama ja igal võimalusel teada andma, kui nad on pettunud. Loomulikult tuleb märku anda, kui midagi on valesti, aga ikka tõsiselt valesti. Aga võib-olla ma ei saagi sellest aru. Mul on siiamaani vastik niisama kellelegi helistada, isegi siis, kui tõesti põhjust on.
