Meelike imestab: mis ajast õpetajaamet nii ohtlik on?! Kas ma pean nüüd oma tuttavate õpetajate elu pärast kartma?
Õpetajaid on muidugi igasuguseid. On häid, on halbu, on rangeid, on häid, aga rangeid. Ega mul endal ka eriti häid mälestusi kooliajast ole. Ei olnud ma eeskujulik kaugushüppaja, koolilaulu tundi saadi mind vaid ähvardustega tunnistusel hinded ära rikkuda ning emakeele õpetaja arvates ei osanud ma ka üldse kirjandeid kirjutada. Neid õpetajaid, keda hea sõnaga meenutada võin, on vaid üksikud. Ometi ei saa ma aru mõtteviisist „nõme õpetaja, lasen ta parem maha”. Mulle ka enamus õpetajatest ei sümpatiseerinud, ka juba minu lapsepõlves näidati vägivallast kubisevaid tulistamisfilme (sest paljude arvates on need peamised põhjused, miks meie ümber lokkab kuritegevus). Ent ometi ei mõelnud keegi sellest insipratsiooni saada ning koolis kuulide vihinal arveid klaarida.
Äkki prooviks esmalt probleemidest jagu saada? Rääkida lapsevanematega, teiste õpetajatega, direktoriga? Saan täitsa aru, et tihti rääkimine ei aita, sest kool kaitseb üldjuhul õpetajat ja siis on õpilane alati lollis seisus. Ja tihti hakkavad peale avameelset jutuajamist asjad veel rohkem hullemaks minema (kui ikka tõesti on mingi isiklik vihavaen õpetaja ja õpilase vahel). Aga alati on võimalik ju kooli vahetada, kui probleeme rääkimise abil lahendada ei saa. Mine mujale, mine teise kooli, kus saad puhtalt lehelt alustada. Ei ole vaja õpetajat tulistada ning sellega lisaks ka oma tulevik ära rikkuda.
Kui ma uudist koolitulistamise kohta lugesin, ei osanud kohe esmapilgul midagi arvata. Kuidagi nii ootamatu ja uskumatu- kuidas ometi… sedasi… Eestis? Mu hollandlasest abikaasa oli kohe vägagi imestunud ning oskas esimese asjana küsida vaid: kas tõesti on siis relvade kodus pidamine nii tavaline Eestis? Kohe ei osanud ta näiteks meenutada, millal sellised traagilised juhtumid Hollandis toimusid. Õrnalt meenus, et kunagi oli ühes koolis pussitamine (interneti andmetel Amsterdamis 2007 aastal, kus 14 aastane õpilane teise surnuks pussitas. Põhjuseks teadaolevalt kuriteo toimepanija perekonnanime üle nalja tegemine).
Pisut googeldamist ning selgub, et tõepoolest, koolitulistamist on kireva rahvastikuga Hollandis juhtunud vaid kahel korral: aastal 2004 Haagis (17 aastane õpilane tulistas 49 aastast koolidirektorit, kes hiljem haiglas suri) ning 1999 aastal Veghelis (17 aastane Kurdi päritolu õpilane tulistas kättemaksuks oma õe peigmeest, et perekonna au päästa. Tulevahetuses said viga neli õpilast ning üks õpetaja).
Kuigi ma oma kooliaega just hea sõnaga ei meenuta, on siiski õpetajaamet midagi sellist, mida tasub väärtustada. Mitte igaüks ei suuda päevade viisi klassitäite kaupa laste-pubekatega silmitsi seista, sest olgem ausad — lapsed ON tüütud. Mitte kõik meist ei suuda oma lemmikvaldkonda selliselt edasi rääkida, et teistelgi huvi selle vastu tekiks. Vähesed meist võivad enda kohta öelda „näe, tänu minule on see inimene nüüd see-ja-teine”. Ja ometigi, õpetajad just sellised on. Nad mõjutavad meie elu, meie valikuid ning paljud hakkavad isegi õpetajaks, et olla sama vinge tegelane. Vähemalt head õpetajad inspireerivad. Ja neid ju ikka jagub.
Kahju, et nüüd on ka Eesti kord olla selles kurjakuulutavas „koolitulistamised riikide kaupa” nimekirjas. Loomulikult tuleb midagi ette võtta ja kindlasti rohkemat, kui vaid õpetajate või õpilaste õigustamine ja/või süüdistamine. Piisab Facebookis vaid veidi ringi vaadata ning inimeste arvamusi on seinast seina. Mõned lausa arvavad, et surma võib ju iga kell ja igas kohas saada, pole see kuuli läbi saabunud surm olulisem kui näiteks liiklusavarii. Kas tõesti? Minu arust on ikka väike vahe küll, kas saada surma tobeda juhuse tõttu liikluses või põhjusel, et keegi võtab kaasa relva ja sind teadlikult maha laseb. Mu mitmed sugulased on õpetajad, mu vennanaine on õpetaja. Kas ma pean nüüd ka nende elu ja tervise pärast muretsema? Sest äkki nad on ühel hetkel „liiga karmid” ning mõnele õpilasele võib see liiast olla?
