Meelike imestab: pool otsaesist maalitakse kulme täis — v ot sellest moeröögatusest mina aru ei saa!
Aga oksendamisest ja selle koristamisest hullem pidi olema hoopis nähtus, kui naised oma küüsi lennukis lakivad. Sest see hais olevat veel hullem ja mõjuvat lennukiõhus palju tugevamini, kui näiteks kodus köögilaua taga varbaküüsi lakkides. Nüüd imestate, et kes siis lennukis küüsi lakib? Selgub, et vägagi palju naisi. Isegi mina üllatusin.
Lugesin hiljuti üht kohalikku naisteajakirja, kus üks lugu oligi just ühistranspordis meikivatele naistele pühendatud. Lausa 70 protsenti briti naistest kasutavad pikki rongi- ja metroominuteid enda meikimisele. Ja seda mitte sellepärast, et kodus poleks aega. Vaid ikka seetõttu, et kui metroos juba hommikul tunnike veeta, miks mitte seda aega siis kasulikumalt veeta. Istuda tuleb ju nagunii. Ja samas, kui saad selle 5-10 minutit pigem rahulikult kohvijoomisele või voodis vedelemisele pühendada, siis miks ka mitte: kui metroosõit ees, siis tead, et miski tegemata ei jää. Võid aga hoopis saada uusi ideid meigitrendide või toodete kohta kaasreisijatelt.
Ja omamoodi kade tunne oli mulgi, sest olen ise varasemalt samuti liiklusummikus istumist meikimiseks kasutanud. Lisakomplekt meigitarbeid oli alati autos olemas ja marsruudil Mustamäe-Ülemiste tuli umbes viie või kuue valgusfoori taga pikalt oodata. Miks mitte siis seda aega meikimiseks kasutada? Olen isegi autos küüsi lakkinud, automaatkastiga auto juhtimine veel kuivava küünelakiga pole üldse keeruline. Aga küünelakk ja auto sobivad kokku vaid siis, kui autos üksi olin. Niipalju on mul ikka sündsusetunnet, et kui reisijad ka autos on, siis küünelakihaisuga neid üllatada ei suvatse.
Ka Hollandi rongis olen paaril korral kiirelt meigi teinud. Ikka siis, kui rongile minek viimasele minutile jäi ja lisaminutid peegli ees saatuslikuks võisid saada. Ja noh, rongis on ju ikka mugavam ja kindlam meiki teha, kui metroos. Aga eks kogenud metroosõitjad juba teavad, mis hetkedel kõige kindlam viis meiki teha on, et endale kogemata pliiatsiga silma ei torkaks või kauapüsiva huulepulgaga üle näo ei tõmbaks.
Aga nüüd, Belfastis on mul 20 minutit jala tööle minna ja selle lühikese maa läbimiseks poleks mõtet isegi bussi võtta: paar minutit ehk võidaks, samas hommikul sõidavad bussid üsna suvalise graafikuga ja võib-olla peaks hommikul hoopis varem üles ärkama, et bussile jõuda. Minul on aga iga uneminut kulla väärtusega. Ja paar naela raha lisaks veel kulutada pelgalt selleks, et võib-olla saan bussis istuma ja siis kiirelt meigitarbed välja koukida: on ju siin bussipeatused üsna sageli, buss ei saa hoogu sissegi, kui juba pidurdama peab. Nii ongi minu hommikune meigirituaal sõltuv teatud asjaoludest: kui hommikusöögil läks paar minutit kauem aega, siis peale huulepulga muid meigitarbeid kasutada ei jõua. Ja kui vihma sajab, ei hakka üldse üritamagi. Kui ikka väga peaks meigitarbeid vaja minema, saab neid alati tööle kaasa võtta ja pauside ajal kasutada. Aga kui ikka väljas on paduvihm, siis ei hakka üldse pingutamagi.
Tegelikult olin ma üsna üllatunud, et nii suur protsent briti naisi end avalikult ühistranspordis meigivad. Sest see ettevõtmine tähendab ju üht: kodust välja minek ILMA meigita. Ja seda juba paljud naised endale lubada ei saa, nii palju julgust ega enesekindlust ei ole. Pealegi, vaadates siin Belfastis ringi, siis tundub moes olevat endiselt ülitume jumestuskreem, mille hajutamist valgel kaelal enam vajalikuks ei peeta. Ja pool otsaesist maalitakse kulme ka täis, lisaks veel mitmed ja mitme kihid ripsmetušši. Loomulikku olekut näeb siin harva ja kuna meigivahendite valik ja kvaliteet läheb üsna paremaks, siis meigivabu hetki praktiliselt polegi. Kes aga tõesti korralikku meiki näha tahab või inspiratsiooni leida, sellel soovitan Belfastis poodi nimega Boots minna: absoluutselt viimne kui üks töötaja kannab perfektset meiki.
Ilus meik on alati kena vaadata, aga need jubedad kulmud… Vot sellest moeröögatusest mina aru ei saa. Millal see küll üle läheb?
