Mu abikaasa oli just Facebookis näinud (ja üllatuslikult isegi lõpuni lugenud) artiklit, kus üks lahutatud mees 20 nõuannet andis. Ikka selleks, et teiste abielu paremini vastu peaks. Ja minu hollandlane leidis, et enamus neist on nii jaburad, et „nõuandjaks” peab raudselt naine olema. Sest sisuliselt kõik näpunäited olid stiilis „tee nii, nagu su naine tahab; ülista oma naist, ära oma naist süüdista jne jne”.

Vaatasime siis koos uuesti need kurjakuulutavad 20 nõuannet üle. No mõned olid küll sellised, hmm, kuidas nüüd öeldagi… Pisut üllatuslikud. Jätan välja mõistlikud soovitused stiilis „austa ja oma naist ning hoia voodielu korras”, seda ju nagunii. Aga siis järgnevalt nõuanded, mis meil kerget arutelu tekitasid.

Ära jäta oma naist unarusse! Ära unusta kohtinguid ka abielus olles! Armu oma naisesse ikka uuesti ja uuesti! Need tunduvad ju üsna tõesed olema, sest me kõik kipume oma suhtes kiiresti mugavaks muutuma. Pole vaja enam pingutada ja end parimast küljest näidata ning eks siis see hall argipäev suhtesse tuleb. Kohtingul käimise kohta on meil eriarvamused — minule meeldiks küll aegajalt oma mehega „kohtingul” käimist proovida, aga tema seda nii ei näe. Pealegi, meil polegi ühtegi päris kohtingut olnud, seega ta ei oskagi seda hinnata. Ega tahta. Ja kuidas korduvalt ühte inimesse ära armuda, me ei tea. Pigem on mure selles, et mis siis, kui armastus hoopis otsa saab? Raske uskuda, et aastakümneid, iga päev oma abikaasat armastada saab. Või saab?

Näe oma naises alati parimat! Ära kritiseeri! Hoia oma süda vaid tema jaoks! Ära püüa teda muuta, see pole sinu ülesanne! Ohoo, kas tõesti? Öeldakse ikka, et ära püüa teist muuta, sest seda nagunii ei juhtu. Nüüd tuleb välja, et seda ei pea üritama, sest pole lihtsalt abikaasa ülesanne. Ja südame hoidmine vaid ühe ja ainsa inimese jaoks pole alati ju meie kontrollida. Mõistus ja süda tihti koostööd ei tee. Teises vaid parima nägemine ning mitte kritiseerimine, seda peab ilmselgelt lihtsalt harjutama, ei see iseenesest tule.

Võta täielik vastutus oma tunnete osas. Ära süüdista teda oma negatiivsetes tunnetes ja emotsioonides, see pole tema süü! Ehk siis naise ülesanne pole meest õnnelikuks teha ja naine ei saa ka meest lihtsalt õnnetuks teha. Targad eksperdid räägivad küll samamoodi, et suhe on nii õnnelik, kui õnnelik ja rahul on selles naine. Aga oma tunnetes naise süüdistamine? Siin leidis abikaasa, et vahel on ikka naine süüdi küll ja siis on õige ka tema peale pahane olla. Näiteks, et kui ma ta kassid suurest vihast tänavale viskaks. Kas ta peaks siis ka vaid ennast oma vihas süüdistama? Vaevalt.

Täida tema hinge, õpi ära tema armastuse keel! Mis see veel on, see armastuse keel? Kindlasti mitte pole see eesti keele õppimine, selles vähemalt jõudsime ühisele arusaamale. Peab ikka midagi palju sügavamat olema. Midagi, mille kohta tõsiselt „diip” saab öelda.

Ole lõpmatuseni aus temaga! Ausus on kiiduväärt asi, aga kas alati on vaja lõpuni aus olla? Mitte, et me kumbki petmist heaks kiidaks, aga kõigist oma elu keerdkäikudest ei maksa oma abikaasale ikka rääkida. Sest muidu võib üdini ausolemise eest tasuks olla- lahutus. Ikkagi.

Ära muretse raha pärast! Kergem öelda, kui teha, seda kinnitasime küll üksteisele, kui ühest suust. Sest raha, eriti selle puudumine, tekitab üksjagu pingeid. Räägitagu, palju tahes, raha ON oluline ja vajalik. Eriti peres, kus ühel on kallid hobid ja teine unistab lõputult reisimisest.

Anna talle ruumi! Sobib kenasti kokku minu pikemate reisisoovidega. Kuigi jah, ükski mees või abielusolek ei takistaks mind reisimast, kui ma seda endale vähegi võimaldada saan. Hollandlane aga arvab, et tema on vägagi üllas, et mul kevadel üksi viieks nädalaks palverännakule kõndima lubab. Mõelda vaid, mida kõike ma seal ju teha võin?

Alati vali armastus! Alati vali armastus! Alati vali armastus! Seda võib ükskõik, kui palju korrutada, aga ma võin samamoodi kolm korda vastata: „Armastusest alati ei piisa! Armastusest alati ei piisa! Armastusest alati ei piisa!” Paljud ilmselt ei ootaks sellist vastust kelleltki, kes alles hiljaaegu abiellus. Aga no kuulge, kas siis tõesti armastus võidab kõik takistused? Raha- ja tööpuuduse, igapäevase eluga rahulolematuse, lõputu üksildustunde? Mina küll ei usu ja jään endiselt oma vastuse juurde.

Aga kui tagasi tulla nende „raudselt-naiste-kirjutatud” nõuannete juurde, siis kohati  tunduvad need küll üsna ühte väravasse olema küll. Samas, kui asendada nõuandes sõna „naine” „mehega”, siis tuleb ju sama välja. Ehk siis mõlemal on võrdsed võimalused suhet püsimas hoida. Kui mõlemad samal ajal püüavad. Tahaks küll kõik mehe õlgadele jätta, aga… teadagi.