Meelike küsib: kas ma olen siis see niinimetatud lodevuspagulane?
Aga kumb siis mina olen? Olen ju ära olnud pea viis aastat ja keeldun tagasi sünnimaale kolimast. Kas ma olen siis mugavuspagulane? Ei tea, pole mu elamine siin nii vinge ja mugav ühti, kui arvata võiks. Jah, ma tean, paljude arvates elan ma siin sotsrahade peal erilist lillelist elu. Kahjuks pean paljude suureks pettumuseks tunnistama, et Hollandi riigi poolt ei saa ma sentigi toetust. Ja elukaaslaseks on ka täitsa tavaline hollandlane, ei olegi suure riistaga mustanahaline mees, nagu paljud kahtlustavad. Olen töötu, rahatu, keeleoskamatu. Seega igati tavaline elu, vägagi kaugel mugavast äraolemisest-äraelamisest.
Äkki siis lodevuspagulane? Minu jaoks sõna „lodev“ on üsna negatiivne ja näitab pisut kahtlasi elukombeid. Sünonüümisõnastik annab tähenduseks näiteks „kõlvatu“. Või äkki ongi välismaalasest elukaaslane juba piisavalt lodevuse tunnus? Et julgen kõigest hoolimata Eesti mehed sinnapaika jätta ja lasin end hoopis välismaa mehel komplimentidega võrgutada? Härra Lukase sõnul on lodevad hoopis need, kes on läinud mugavama elu peale Eestit kritiseerides. Miks on parema elu soovimine lodevuse tunnuseks? Kas siis tõesti on parem elada ja kannatada Eestis, hambad ristis, aga mitte midagi öelda, mitte midagi teha ja mis peamine, mitte kuhugi minna. Mulle meeldib ütlus, et „kui sulle ei meeldi seal, kus sa elad, vaheta elukohta. Sa ei ole puu“. Miks siis selline käitumine vale on? Kannata ja ela kaua? Milleks?
Välismaa mehega seoses kuulsin ma hiljuti midagi, mida vist enamus välismaalasi kuulnud on. Üllatav, et mul tuli siin Hollandis pea kaks aastat olla, enne kui keegi välja ütles, mida siis ilmselt enamik mõtlevad. Nimelt käisin abiks ühel vabatahtlikkusel põhineval juurviljaaias töötamas ja loomulikult küsisid kõik kohalikud, kes mind ei tunne, et kes ma olen ja miks ma just Hollandis olen. Kui seni peeti vastust „tulin siia mehe pärast“ niivõrd romantiliseks ja julgeks, siis seekord sain hoopis teistmasti reaktsiooni. Nimelt arvas üks, väliselt minuga samaealine, hollandlannast õpetaja, et minusugused immigrandid on Hollandile igasuguseks nuhtluseks. Sest teda tsiteerides on „Hollandis niigi palju tublisid, kuid siiski vallalisi naisi ja minusugused võtavad neil ka mehed käest ära“. Vähemalt ei saanud ta öelda, et ma ka nende töö ära võtan. Aga kaugelt seegi aeg on. Ja siis olen ma juba topeltvastik- võtan ära nii igapäevase leiva kui ka kallid ja üliväärtuslikud Hollandi mehe. Väike võit minule, suur kaotus tublidele Hollandi naistele!
Olen seda ootamatut kõnelust mitmegi siin elava sõbrannaga rääkinud. Ja tõepoolest, nemad olid midagi sellist juba ammu kuulnud. Teemast rääkides tundub tõesti, et oleme ühed igavesed kullakaevajad, kes siis Hollandi mehi, nagu haruldast maavara kaevandama tulid. Justkui oleks Holland üks suur imedemaa! No tegelikult ilmselt on, aga vaid siis, kui sa ise hollandlane oled või siin nii kaua elanud, et süsteemi läbi ja lõhki tunned.
Sellele ninatargale ja meeleheitlikule õpetajannale ei osanud ma vastata muud, kui et „arvestades sinu reaktsiooni, ma siis oletan, et SINA oled vallaline!“. Loomulikult oli mul õigus. Ja noh, ega vist ei imesta ka. Kui inimene arvab, et temasugused on vallalised vaid sellepärast, et võõramaa naised neilt kõik mehed ära võtavad, siis on ikka midagi valesti. Ma ei hakanud lisama, et ilma minu siiakolimiseta oleks hollandlane ilmselt endiselt vaba ja vallaline ning kohalikele naistele oleks ta ikkagi kätttsaamatu. Suhtlemisel arg on ta ju endiselt. Ja võin käsi südamel lubada, et ta on ka viimane hollandlane, kellega tegemist teen. Aga senikaua olen ma siis see paha „hollandlase-kohalike-naiste-eest-ära-röövija“. Paari päeva pärast kohe ametlikult paha, sest pulmad hollandlasega on ukse ees.
Lodevuspagulane tegutseb, ei muud!
