Meelike küsib: kas sina märkad tänaval külmetavat kodutut?
Nimelt kodutud. Kas teie märkate kodutuid? Palju neid Tallinnas või üldse Eestis märgata on? Mulle jäi kohe esimesel õhtul Belfasti saabudes silma, et kodutuid ja kerjajaid on tänavatel. Väikese linna kohta palju. Liiga palju. Otse kesklinnas, otse ostutänava poodide juures. Järgmisel hommikul avastasin, et paljud magavadki magamiskottide ja tekikuhja all, otse poeuste ees. Elu on ka siinmail raskemaks läinud, vähemalt osadel. Külma vihma ja tuulega sooja hostelisse sammudes on mul tihti nii hale neid tänaval istumas vaadata. Kas teil ei ole/oleks?
Miks ma sellest üldse kirjutan? Ei saa ju kõiki kodutuid või kerjajaid aidata, endalgi raske. Paljud ei tahagi peale peenraha tõsisemat abi. Aga see teema on mul peas juba pikemat aega. Nimelt lugesin paar kuud tagasi ühte raamatut (Brené Brown „Rising Strong“) ja kuigi selle sisuks oli peamiselt meie haavatavus ja tunded, siis ühes peatükis oli juttu kodututest. Kuidas me neid häbeneme. Kuidas me neid ignoreerime. Kuidas meie kõrvad on kurdid nende abipalvetele. Ning mis peamine, kuidas kodutud inimesed meie silmis justkui nähtamatud on. Me ei vaata nende poole, me ignoreerime nende rahakerjamist, me ignoreerime isegi nende teretamist. Ja kuidas see on neile ilmselt sama kohutav, kui olla kodutu ja elada tänaval. Olla nähtamatu teistele.
Paljude puhul tundub, et kodutuks olemine on nende endi soov või pole neil enam tahtmist ega jaksu süsteemiga võidelda. Ma ju ei tea, miks nad on kodutud. Miks nad ei lähe sotsiaalmajadesse, kus toas, puhtas voodis ööbida saab? Mis on neid viinud nii kaugele, et tänaval elamine on parim valik? Alkohol, võlad, vägivald? Me ei tea seda. Ometi võtame kõiki kodutuid ühe mõõdupuuga: ignoreeri ja astu kiirelt edasi.
Pean tunnistama, et olen ise samamoodi tegutsenud. Zwolles, mu Hollandi kodulinnas on mitme poe ja ostukeskuse juures „omad“ kodutud, kes ajalehti müüvad. Kusjuures, ma sain alles hiljuti teada, et see ajaleht on nö nende endi kirjutatud. Kodutud ise kirjutavad lugusid ja lehe nimigi on umbes „tänava uudised“ stiilis. Ise kirjutavad lugusid, ise ostavad omale pataka lehti välja ja ise müüvad neid poodide sissepääsu juures. Ja alguses läksin alati suure kiiruga poodi, silmad maas, et ei peaks nende ebamugavale teretusele vastama.
Tegelikult on zwollekad üsna sõbralikud oma linna kodutute osas ja kogu linn tundis kaasa ühele kodutule, kes paar aastat tagasi ühe ostukeskuse juures surnuks pussitati. Kõik teadsid teda: tema oli ju see, kes ukse ees lehti müüs. Miks teda selline hirmus lõpp tabas?
Peale eelpoolmainitud raamatu lugemist hakkasin ka ise julgem olema. Hakkasin kodututele silma vaatama, hakkasin tere ütlema, aegajalt andsin natuke peenrahagi. Sest sain aru: rahast olulisem on neid samamoodi inimlikult kohelda, nagu kõiki teisi.
Me kõik teeme iga päev valikuid ja osad valikud on tõsisemad, kui teised. Mu abikaasa ütleb, et kodutud on teinud halbu valikuid oma elus ja see ongi kõik. Ta pole halb inimene, aga kodutute probleem talle eriti korda ei lähe. Kord tulime koos poest ja ta oli just ATMist sularaha võtnud ning mulle sisseostude tegemiseks andnud. Poe ukse juures on üks kodutu naine, keda juba tean: ütlen talle ikka tere aegajalt annan talle paarkümmend senti (ilma lehte ostmata), sest ega mul endalgi tihti rohkemat anda olegi. Nii ka seegi kord. Seda nähes ühmas mu abikaasa, et „sinna mu antud raha siis lähebki!“ No ei tee see paarkümmend senti meid rikkamaks ega vaesemaks ja pealegi, meil on ju soe kodu, kuhu minna. Meil on muresid, aga on inimesi, kelle probleemide kõrval meie mured kahvatuvad.
Nii olen vastavalt võimalustele Belfasti kodutuid ka pisukese peenrahaga aidanud. Ühel eriti külmal reede õhtul, kui pubist hosteli poole jalutasin, märkasin, et üks kodutu on tegelikult tuttav juba aastaid tagasi siinoldud ajast. Väljas oli vastikult külm ja nii andsin oma allesolnud mündid sellele mehele ning pakkusin, et ostan lähimast poest talle kuuma kohvi. Loomulikult oli ta nõus. Ma ei parandanud selle tassi kohviga maailma. Aga ma parandasin selle mehe enesetunnet, kasvõi üheks õhtuks.
Muidugi ei saa ma kõiki aidata. Muidugi ei aita minu paarkümmend penni või isegi paar naela kedagi tänavalt oma kodu leidmise protsessis. Kahtlemata oleks tõeliselt suur asi, kui kedagi tõepoolest niipalju aidata saaks, et tänavaelu oleks minevik ning ees ootaks oma soe tuba, oma raha ja oma töö ja iseendaga hakkamasaamine. Aga mulle meeldib ka mõte, et ma saan, kasvõi hetkeks nende olemise ja enesetunde paremaks teha. Et keegi märkab neid. Et keegi räägib nendega. Tassike kohvi ei paranda kodutuks olemise staatust, aga loodetavasti soojendab nii ihu kui hinge. Ja see on juba suur samm: hea enesetunne. Isegi, kui see kestab vaid hetke.
