Sest perekond on küll oluline, aga vahel on nad igavesti tüütud. Meil kõigil on perekonnast neid „musti lambaid“ (hmm, kui nüüd nii mõtlema hakata, siis ilmselt paljude jaoks olen just mina see, keda nad heameelega perekonnast välja arvaks…), kes külla tulles pigem piina, kui rõõmu pakuvad. Eriti sellised pereliikmed, kes abieluga kaasavarana kaasa tulevad.

Näiteks olen oma abikaasaga ellu kaasa saanud uue vanaisa. Sellise, kes tervet perekonda terroriseerib oma lõputute targutuste ja nõuannetega. Elu näinud vanaisa, kes on üleliia otsekohese vastamisega. Tema ise nimetab seda muidugi kuulsaks hollandi otsekohesuseks. Ja mida mina lihtsalt matslikkuseks ning taktitunde puudumiseks pean. Õnneks näeme küll üliharva, aga igast kohtumisest piisab, et end terve õhtu ebameeldivalt tunda. Mina olen loomulikult tal hambus, kui keeleoskamatu tülikas tegelane. Lausa nii tüütu, et meievaheline vestlus algab alati küsimustega, mis minu keeleoskust puudutavad. Kuidas keeleõpe läheb? Miks ma ikka veel keelt ei oska? Kas ma saan aru, mida teised räägivad? Miks me Hollandlasega ikka omavahel inglise keeles räägime? Kas me siis ei tea, et nii ma ei õpigi midagi? Kas me ikka teame, et tema Taimaalt pärit koduabiline on SAMUTI abielus hollandlasega ja TEMA räägib suurepäraselt hollandi keelt?

Loomulikult on tal omajagu õigus, sest keelt peaks ju siin Hollandis elades oskama. Aga kas see on siis ainus asi, mida minu käest küsida (ikka minu tavapärane mõte, et kas ma olen seni siis täiesti mõttetu tegelane, kuniks keelt vabalt ei valda?)? Kuhu jäävad siis tavapärased viisakused? Kas siis on palju tahetud, et minu kohta midagi huvitavamat küsida? Minu, kui isiku? Minu, kui tema tütrepoja naise kohta? Et kuidas mul läheb, millega oma päevi sisustan ja mis mu plaanid alanud aastaks on? Ilmselgelt on üsna keeruline temas mingitki huvi tekitada. Vähemalt seni, kuni ma hollandi keeles vastata ei oska.

Vanaema puhul aga mõtlen, et teda küll kellegi teise vastu vahetada ei tahaks. Oleks vaid tal tervis parem. Vanaema ei pea paljuks ka oma ülikehvale tervisele siiski minu käest küsida, mida ma teen ja muud nipet-näpet veel minu elu kohta. Asi võib olla ka selles, et mu abikaasa on alati oma vanaema lemmik olnud- sellest ka suurem huvi tema ja ta elu vastu. Ja kuna mina olen osa Hollandlase elust, siis ei jäeta mindki meeldivalt tähelepanuta. Samuti korrutab vanaema iga kord nii mulle kui Hollandlasele, et me ikka üksteist hoiaksime ja armastaksime. Ei mingit „ikka keelt ei oska vä?“ mulinat.

Ämm on endiselt selline, kelle puhul mõtlen, et kui saaks, siis kindlasti vahetaks mõistlikuma vastu. Hea on muidugi see, et näen teda üha harvem ja harvem. Aga noh, iga kord kui kohtume, on tunda, et meie elame küll täiesti erinevates maailmates. Näiteks sain temalt jõulukingiks lillaka varjundiga hallid sametist dressid. Tegu on kindlasti kõige kummalisema värvivalikuga, mis ma eales näinud olen. Ja ilmselgelt kingib sellist värvi rõivaid mulle vaid inimene, kes mind absoluutselt ei tunne.
Kuigi „tunneme“ ämmaga üksteist juba üle kahe aasta, aga noh, ega temagi minuga suurt olulisemalt jutuajamist harrasta. Perekondlikel koosviibimistel ja õhtusöökidel olen juba harjunud, et minuga tundide viisi ei räägita. Teiste hollandikeelsest mulinast mina aru ei saa ja keegi ei pea seda imelikuks, et terve õhtu jooksul istub üks pereliige vaikselt laua taga. Juhuslikult esitatud küsimused, nagu „kas kõht on täis? Tahad veel veini? Kuidas magustoitu maitses?“ pole just suuremad vestluse alustajad.

Mu üks sõbranna soovitas tüütute sugulastega käituda iga kord nii, nagu näeks neid esimest korda. Ehk siis võtta kogu vestlust, kui puhast algust, suhtuda teise inimesse, kui valgesse lehte. Ma tahaks seda väga osata, aga kardan, et kuidagi ei õnnestu. Hea oleks küll teha nägu, et eelmisi piinlikke vestluseid pole kunagi toimunudki.