Ühtpidi saan aru, rahulik pühadeaeg peaks jääma ikka mõnusaks ajaks. Ja hea inimene peaks ikka terve aasta olema, mitte paar päeva enne jõule mõistlikuks hakkama. Samas, parem ikka, kui mitte midagi. Parem olla kord aastaski hea ja lahke, kui terve aasta jooksul mitte kordagi.

Ja ärge nüüd arvake, et ma hakkan enda kohta suuri kiidusõnu ootama, lihtsalt jagan ühte lugu, mis minuga seoses heategevusega juhtus. Naljaga pooleks saan öelda, et aasta jõuluheategu tehtud. Tegelikult plaanin jõudumööda endiselt aidata. Väike abikäeke aegajalt on ikka võimalik.

Lugu ise sai alguse minu uues töökohas. Kuidagimoodi õnnestus oma meeskonnaga üks võistlus võita ja auhinnaks oli lausa 100£. See on päris kopsakas autasu, ainsaks mureks tiimi suurus. 15 inimest ja 100£ pole aga enam nii suur raha, kui algul tundub. Ja loomulikult ei saanud me raha kulutamise osas kuidagi üksmeelele. Enamik tahtis iirilikult ikka reede õhtul peale tööd jooma minna. Teised, mina nende seas, arvasime, et kui kambakesti aega koos veetma peame (ja selleks ju auhind saadigi, tiimitöö ja tiimiga koos ajaveetmine), siis pisut rohkem tegevust on ehk veidi asjalikum. Näiteks minna keeglit mängima või uisutama või batuudile hüppama. Siiski leiti, et sellised tegevused on jamad ja kõige parem lahendus on ikkagi reede õhtul suund pubisse võtta. Teadmiseks, et 6,66£ eest, mis siis igale töötajale mõeldud oli, ei saa kahte jookigi siin osta.

Natuke mõtlemist ja üks kolleeg pakkus, et kuidas oleks pisut heategevuse tegemisega. Et niisama saadud raha ja miks mitte kallil jõuluajal pisut kehvemas seisus inimesi või loomi aidata. Jällegi tuli vastuseks vaid hädaldamine, et kuigi heategevus on üllas ja ilus, siis on meil kindlasti nii palju erinevaid ideid, et kuidagi ei jõua üksmeelele. Nii ei hakatud seda ideed üldse kaalumagi või erinevate ideede hääletamisest rääkima. Ikka „jooma-jooma-jooma!“

Siis sai minul ja kahel kolleegil mõõt täis ja nii otsustasime, et meie tahame oma osa kätte saada ja toetame kolmekesi mingit heategevusorganisatsiooni. Teised võivad minna ja end segi juua, kui soovivad.

Nii võtsimegi interneti lahti, leidsime lähima kasside varjupaiga ja asusime teele. Kahjuks ei kontrollinud me aadressi piisavalt põhjalikult, seega avastasime end üsna varsti eksinuna võõras linnaosas. Kui lõpuks aru saime, et olime umbes 3 km vales kohas, polnud teistel enam aega õiges suunas liikuda. Ühel oli vaja koju kiirustada, teisel jõulushopping tegemata. Mina otsustasin, et kui juba nii kaugel olen, lähen ikka kohale. Seljakotis 2 kg kassitoitu pole ka just eriti meeldiv niisama kaasas tassida. Peale 40 minutit kõndimist sai nii rahaline annetus kui kassitoit üle antud. Ja jõuluheategu tehtud.

Enamik tuttavaid arvas, et raudselt olen endale ka kassi adopteerinud, sest noh, ikkagi jõuluaeg. Minu vastumeelsust kasside suhtes ei muuda ka jõuluaeg või jõuluime. Ma lihtsalt ei pea ühegi looma kannatamist õigeks ja kui saan aidata, siis seda ka teen. Minu abiks on sularaha ja kassitoidu ostmine. Ja järgmiseks korraks heegeldan juba teki ka. Et ikka rohkem, kui kord aastas hea kodanik olla.