Üks neist, nooremapoolne tütarlaps kurtis, kuidas ta on ikka nii stressis, nii stressis. Ja kuidas ta on endas pettunud ja üleüldse, mis mõttes sa pead ennast armastama. Kuidas saakski? Ma ise olin omas mõtetes täitsa nõus sellega, sest iseenda armastamine on üsna vastakas tegevus. Tunneme me ju iseend kõige paremini ja enamasti on tunne, et oleme ühed närused tegelased.

Üllatuseks vastas aga teine, minuvanune hollandlanna, nimetan teda siin loos Ritaks, et kõige olulisem ongi iseendaga rahul olla. Kui seda pole, siis pole muud asjad ka kombes. Ta kinnitas, et temal võttis endaga rahulolu saavutamine küll 34 aastat, aga nüüd on see olemas. Vaatasin teda üllatunult ja enne, kui ma sain midagi küsida, jõudis ta lisada: „ma pole rahul oma kehaga, aga see on teine asi. Ma lihtsalt olen ISEENDAGA rahul, mitte oma kaaluga.“

Milline uskumatu enesekindlus! Sest üks asi, millega naisterahvad 99,99% juhtudel rahul ei ole, on nende keha ja kehakaal. Aga ometi on ka üks vägagi ülekaaluline, minuga ühevanune naisterahvas iseendaga rahuleppe sõlmida suutnud ja ennast sellele vaatamata armastama hakanud. Ja minul on seda väga raske uskuda. Ilmselt peaksin temalt nõu küsima, kuidas tal see õnnestus. Kuidas peeglisse vaadates eirata tõika, et pilt, mida ma näen, ei meeldi mulle ja ometigi olla endaga rahul?
Sest kuigi Rita on väga tore ja sõbralik ning kena näolapiga, siis on teda nähes (vähemalt esmakohtumisel) raske mööda vaadata faktist: tüdruk on suur nagu mägi. Ma olen küll poole väiksem, ent ometigi tunnen, et need paarkümmend lisakilo on igatepidi liiast ja viivad mu vähesegi eneseaustuse igavikuteed.

Olen millegipärast harjunud võtma ennast kogu komplektina. Minu „mina“ on mu välimus, mu iseloom, mu hääl, mu harjumused, mu mõtted ja unistused. Igal juhul kaasab see ka mu kehakuju ja kehakaalu. Eriti viimast, sest see on ju mu enda laiskuse ja ülesöömise tulemus. Ma võin võibolla, kunagi kauges tulevikus lõpuks aktsepteerida oma alatasa tähelepanu püüdvat pikka kasvu, pulksirgeid juukseid ja kõverat nina, sest need sain ma endale tänu geneetikale. Aga mu kehakaal on siiski miski, mis oleneb suuremalt jaolt minust ja mu tegevustest. Kuidas ma saakski iseendaga rahul olla? Ma olen paks, sest ma olen A: laisk, B: nõrga iseloomuga ning C: ma ei suuda oma käestläinud söömisharjumusi kuidagi kontrollida. 

Kui ma ütleks, et ma olen iseendaga rahul, siis tähendaks see ju oma laiskuse ja nõrga iseloomuga leppimist. Ja see vist ei ole eriti hea idee. Pole just eriline asi uhkustada, et „olen sõbralik ja üsna tark ja laisk ja üle kõige armastan ma süüa-süüa-ja-veelkord-süüa, mida ilmestab ülihästi mu ülekaaluline naisekeha“.

Mingit „suure kondi“ juttu ei räägi ma ammugi mitte. Või et „olen lihtsalt selliseks loodud, tehke, mis tahate!“ Jah, ma pole kunagi kõhna olnud, aga paks olen ma ikka viimased 10 aastat vähemalt. Ma lihtsalt ei viitsi trenni teha ja liikumisharjumuse juurutamine on igavene piin. Proovisin küll vähemalt pulmadekski end käsile võtta- eesmärk ju ometi selline, mis peaks motiveerima? Kes siis ei tahaks oma pulmapäeval ilus(am) välja näha? Mina ilmselt näen samasugune välja, nagu ikka. Need paar kaotatud kilokest ei paista lihtsalt väljagi.

Hiljuti küsis tulevane ämmgi, et kas ikka üritan kaalust alla võtta (ilmne tõestus, et tulemused pole üldse teistele nähagi). Et tema poeg ju nagunii ei ütle mulle, et ma paks olen. Ei ütle jah, viisakas inimene ju. See aga ei tähenda, et ma võin endistviisi lebotada ja pidevalt paksemaks minna, nagu kerkiv saiatainas. Kui ma suudan oma laiskusest üle olla, mugavast istuvast eluviisist välja murda ning söömisharjumused kontrolli alla saada, vat siis võin ma öelda, et olen endaga rahul. Sest olen oma sisemised võitlused võitnud ning kaalukaotus teeb alati meele rõõmsaks.

Kas sina oled iseendaga rahul? Kuidas seda saavutada?