Meelike: miks eestlannad printsessidest nii vaimustuses on?

 (30)
Meelike: miks eestlannad printsessidest nii vaimustuses on?
Scanpix

Sel nädalal sai Hollandi kuningriik omale uue kuninga. Varasemalt on riiki valitsenud mitu põlvkonda kuningannasid ja pean tunnistama, et mulle oli see vägagi sümpaatne. Oli kuidagi lahedam mõelda, et riigipeaks on kuninganna. Ja eriti meeldib mulle Hollandis tavaks olev võimust loobumine — kui ikka pensioniiga käes, ei hoita kümne küünega kroonist ja troonist kinni, vaid antakse aegsasti uuele põlvkonnale oma võimalus. Nähtus, mida harva kohtab tänapäeval.

Miks ma aga tahan kuningannast ja kuningriikidest täna üldse kirjutada? Aga sellepärast, et minu arust on eestlastele alati kuningriigid omamoodi müstilised ja põnevad olnud. Iga tüdruku unistus on suureks kasvades printsessiks saada (minulgi oli sihikul Rootsi troon, aga siis selgus, et Rootsi printsil pole troonile üldse asja ja kogu kupatuse saab hoopis tema õde Victoria. Nii jätsin minagi pettunult oma plaani kunagi kuningannaks saada), mida siis täiskasvanuna kompenseeritakse printsessilikult kohevate pulmakleitidega (seda tihti olenemata kaalust ja vanusest).

Meedia vahendusel oleme me kõik kursis, mida parasjagu ühe või teise kuningriigi prints või printsess parasjagu teeb. Suur oli mu hollandlase üllatus, kui talle teatasin, et iseenesestki mõista oli kuninganna Beatrixi troonist loobumise avaldus koheselt ka Eesti meedias olemas. Ja et järgmine päev võis lugeda (siis veel) tulevase kuninga Willem-Alexanderi elukäigu kohta täpsemalt. Veel päevake ja netiavarustes üleval oli lausa galerii tulevasest kuningannast Maximast ja tema kleidivalikutest. Eestlane tahab kõigest teada!

Seotud lood:

Omamoodi kuningad on ju meilgi olnud. Kes siis ei teaks lugu Jüriöö ülestõusust? Esmase edu saabumisel valiti endi seast kuningad (miks just kuningad, olete sellele mõelnud?), kes küll läbirääkimiste protsessil paraku rumalal kombel minu sünnilinnas Paides surma said. Edaspidi väisasid mitmesugused kuningad Eestit, siis küll peamiselt vallutamise eesmärgil. Karm ajalugu pole aga vähendanud meie jätkuvat huvi teiste kroonitud peade elukäikude vastu. Ja lõppude lõpuks on ju Eestimaal omamoodi kuningriik, Seto kuningriik nimelt. Ei ole vabariik, ei ole vürstiriik, ei ole hertsogkond — on kuningriik. Eestlastel on mingi omamoodi tõmme kuningriikide poole ja sinna pole midagi teha. Ja pole vajagi.

Minu uuel kodumaal on hollandlased ise meeldivalt rahul olnud oma kuningate ja kuningannadega. Loomulikult on neid, kes on monarhia vastu ja leiavad, et ühe „erilise perekonna” jaoks kulutatakse liialt maksumaksja raha. Küll aga ei mõtle nad, et näiteks presidendi jaoks kulub ju samuti suurem summa nii elamise kui esinduskulude jaoks. Esimesest leedist rääkimata. (Ning kas ainult mulle tundub või on tõepoolest „kuninglike” moeapsudega kergem hakkama saada? Harva kirjutatakse kuninglikest moefopaadest, samal ajal kui esimesed leedid on alati kriitiseerijatel hambus.) Pealegi, presidendiks saada pürgijatel pole alati just parimad teadmised, mõni otsustab lausa viimasel hetkel, et „hei, ma võin ka president olla, täitsa vabalt kohe!” Samal ajal kui kroonprints või -printsess on juba maast madalast tulevaseks riigijuhtimiseks ette valmistatud ning oma elu riigile pühendanud.

Ka meeldib mulle, kuidas Hollandi kuninglik pere on läbinisti tavalised ning siirad inimesed. Nüüdne uus kuningas oli veel kroonprintsi tiitlit kandes teadatuntud oma vahetu oleku ja siira huviga teiste inimeste vastu. Ametlike töökohustuste lõppedes võis teda aga tihti klubides-pubides elu ja õlu nautimas kohata ning nii teenis ta endale hüüdnimeks „Õlle-prints” (Prince Beer). Tema lapsed käivad tavakoolis ning kõmupiltnikega on kokkulepe, millal väikestest printsessidest pilte teha tohib. Kogu riik tundis sügavalt kaasa tervele perele, kui eelmise kuninganna Beatrixi üks poegadest suusapuhkusel lumelaviini alla jäi ning õnnetuse tagajärjel siiani koomas on. Uus kuninganna on aga rahvuselt hoopis argentiinlanna, kes oma siira oleku ja tubli keeleoskusega on hollandlaste südamed võitnud. Järjekordne näide, kuidas hollandlased ei tee suurt numbrit sellest, kui sa nende keskelt pärit pole. Peamine on oma tegudega näidata, et soovid siin olla.

Kui paljud mu hollandlastest tuttavatest arvasid, et minu jaoks kogu see „kuninglik trall” mõttetu tundub, siis nende üllatuseks pidin tunnistama oma elevust. Mul on hea meel, et elan Hollandis just nüüd, kui toimus trooni üleandmine. Mitte mu hollandlane, vaid mina ärkasin hommikul vara, et vaadata televiisorist kuninganna Beatrixi troonist loobumist ning uue kuninga ametisse pühitsemist. Loodan, et elan Hollandis ka siis, kui toimub järgmine trooni üleandmine. Muide, järgmine Hollandi valitseja saab olema taas kuninganna!