Meelike: mis on Eestis parem kui mujal? Ikka Maijooks!
Sellise korralduse sain oma sõbrannalt. No hea öelda, et kirjuta millestki muust ka, kui oma eraelust. Aga pean paraku tunnistama, et kohati on tunne: minu elus suurt muud põnevat ei toimugi. Tööl ma ei käi, seega paljud kohalikud ja Hollandile omased tööinimese nüansid on minule teadmata. Koolis ma ka ei käi, nii ei oska võrrelda siinseid ja kodumaiseid ülikoole ega kursuseid. Õnneks leidsime, et üks teema sobib küll kenasti. Nimelt käisime sõpsiga koos Amsterdamis ja võtsime osa ColorRun jooksust.
Eelmise nädala uudistest lugesin, et ka Eestis tehti oma versioon ColorRunist. Seda küll Wow Run nime all. Ja kes veel ei tea, siis ColorRun reklaamib end kui „maailma kõige õnnelikum 5 kilomeetrit“. Jooksu peamiseks tõmbenumbriks on jooksjate pihta loobitav värvipulber. Seda loobitakse peale iga kilomeetri läbimist ja paljude jaoks tundubki kehtivat põhimõte: „kes kõige rohkem värviga koos, see on võitja“. Sest üldvõitjat sellel jooksul pole, isegi aega ei võeta. Ma siiralt loodan, et kodumaine versioon ColorRunist ehk siis Wow Run oli oma nime väärt. Sest Amsterdami oma pakkus küll paraja pettumuse.
Ma küll eriline jooksufänn ei ole, aga Eesti naistele vaat et „kohustuslik“ ühisjooksmine on ju igal juhul Maijooks. Olen ise sellest vaid korra osa võtnud, 2009 oli siis aasta, ent ometi on mul sellest ühest korrast, aastaid tagasi toimunud jooksust siiski väga head mälestused. Miks?
Esiteks, Mai jooksule saab hakata registreerima juba varakult. Ikka väga-väga varakult. Mida varem seda teed, seda soodsam on hind. Ja kui ma nüüd internetis pisut tuhnisin ja vaatasin, mis hinnad möödunud kuu jooksul osavõtjatele olid, siis on üllatus ikka suur. Kes juba pool aastat varem end targa inimesena kirja pani ja ilma ajavõtuta seitse kilomeetrit läbida soovis, see sai lausa 10 euroga hakkama. Viimasel hetkel reageerijad pidid küll 20 eurot välja käima, aga seegi pole väga karm hind. Sest näiteks Coloruni hinnaks oli 29.50€. Ja kuigi pileti ostmine käis interneti teel, siis lõpphinnaks oli hoopiski 32 eurot, arvestades juurde igasugused kummalised broneerimise tasud. Lootsime, et vähemalt on selle hinna sees ühtteist, mis jooksu toredamaks ja meeldivamaks muudavad.
Natuke isegi oli. Nimelt sai temaatilise T-särgi, peapaela, ajutised tattookleepsud ning rinnanumbri tõepoolest selle raha eest. Kätte oli seda varem võimalik saada vaid ühel päeval (muidu pakuti posti teel saatmist või juba kohapeal kättteandmist, aga lisatasu eest. Ja seda küll enam maksta ei tahtnud), loetud tundide jooksul. Meie oleks selle momenti peaaegu maha maganud, sest kuigi saadeti ka vastava infoga e-mail, oli see ikkagi hollandi keeles ja meie lugesime sellest välja, et alates 22.maist saab oma stardivarustusele järgi minna. Tegelikkuses tähendas see aga hoopis teadaannet, et 22.mai õhtul on üks spordipood kauem avatud ja kes sellel õhtul oma asjadele järgi ei lähe, see saab oma kraami kätte juba kohapeal. Loomulikult väikese lisatasu eest. Meil vedas ja saime jälle ühe õppetunni- kui arvad, et saad võõrast keelest aru, tasub ikkagi veel kasvõi üle googeldada.
Maijooksust mäletan seda, et lisaks rinnanumbrile said peale jooksul kõik osalejad ka väikese kingituse ehk siis „goodybag“. Sponsoreid ju jagub ja väike oma toodete reklaam ei tee kunagi paha. Vingemate rahvajooksude laevapiletite pakkumised on ju samamoodi legendaarsed. Mina ütlen ausalt, ma ootasin seda ka ColorRuni korraldajate poolt. Ma saan aru, et neil on vaja kasumit teenida ja puha, aga T-särgile ja ülearu pigistava peapaelale oleks midagi veel soovinud. Kasvõi üks korralik jook jooksu ajal. Sest kohapeal, poolel teel joostes saime me vaid topsitäie vett ja jooksu lõpetades veel ühe paki värvipulbrit. Lisaks muud „hüved“, mis aga rahakotti tühjendasid. Viie euro eest olid lukustatavad kapid kasutada, kuhu siis oma puhtad riided hoiule sai anda. Söögid-joogid kõik kalli raha eest. Natuke niru tunne jäi.
Ka võttis selle tõeliselt suure jooksu tunde ära gruppidena startimine. Ruumi oli küll rohkem, aga ära jäi see suur wow tunne, kui kõik tuhanded jooksjad üheskoos starti ootavad. Sellepärast sai tegelikult just Amsterdami mindudki, sest kuigi isegi kodulinna Zwollesse on jooks taas tulemas, oli tahtmine ikka midagi suuremat ja ülevamat kogeda. Zwolles toimuva jooksu puhul jääks tunne, et „ahh, käin korra ära“, asukoht on minu kodust paari tänava kaugusel. Kui juba, siis juba! Õnneks ilmaga vedas, nii et kogu protsess- küünte värviliseks lakkimine, Amsterdamis trammiga seiklemine oli ikka ühe tõsise „linnas“ käimisena mõeldud. Lisaks veel võimalus hiljem niisama ringi kõndida, igapäev ju Hollandi pealinna ei satu.
Lisaks tundus ColorRunil, et see on peamiselt noortele tüdrukutele mõeldud. Oli ka mehi, mõned üsna eakad, aga millegipärast tundus, et tegu on siiski noorte üritusega. Meie oma 30+ vanusega tundsime end seal üsna võõralt. Ja naljakas oli vaadata, kuidas Hollandi tüdrukud üldse oma värvisest välimusest välja ei teinud ning rahumeeli nii ka rongiga koju sõitsid. Meie ikka vahetasime särgid ära ja püüdsime vähemalt näo enamvähem puhtaks teha.
Kas ma veel ColorRunile läheks? Ilmselt mitte. Kui üldse, siis ainult heade sõpradega koos. Suurema pundiga saab ehk üritust rohkem nautida. Omad söögid-joogid ehk kaasagi võtta, sest üllatuseks kotte läbi ei otsitudki. Aga Maijooksule tahaks küll palju parema meelega minna. Eks peab järgmisel aastal Eestis käimist samale ajale ajastama. Saaks jälle kogeda palju suurema rahva koosviibimise efekti. Lsaks ei jääks tunnet, et oled mingi mõttetu jooksja, kellele vaid tops vett ette on nähtud.
