Meelike on õnnelik, et tal lapsi ei ole: kui ta minu mõistuse päriks, siis sellel puupeal oleks üles kasvades ikka täitsa raske
Aga mida siis sellel konverentsil räägiti? Ikka eesti keelest ja Eesti meelest. Sest emakeelepäev oli saabumas ja nüüd on kenaks traditsiooniks saanud, et kord aastas saadakse kuskil kokku ja räägitakse keelega seonduvatest uudistest ja õpetussõnadest. Kohal olid mitmed kirjanikud, mitmekeelset pereelu elavad esinejad, õpetajad, keeleteadlased ja mitmed teised, kellel Eesti edendamisega igapäevaselt tegu on. Sest keeleoskus kipub kahanema kodumaalgi, välismaal elavate eestlaste ja eriti nende laste keeleoskusest rääkimata.
Vaadake või sotsiaalmeediat ja näha on, et keskmise kasutaja eesti keele oskus ikka väga tõsiselt “lonkab”. Ka mul on tihti mõnede sõnade puhul hetkeks mõtlemist vaja, et kas kokku või lahku, kas üks või kaks tähte, kas suure või väikese algustähega, sest keelereegleid on vahepeal uuendatud, aga mina kirjutan ikka nii, nagu mind 20+ aastat tagasi õpetati. Aga kui on näha, et järjepidevalt näiteks sõna “ka” asemel “kaa” kirjutatakse, siis tahaks küll öelda, et: “Jah, eks see eesti keel ole keeruline tõesti. Minul oli samuti selle sõnaga probleeme. Kui ma üheksa aastane olin!”
Tore oli muidugi konverentsil näha, et kohal olid sellised tublid eestlased, kes juba mitmendat põlve Rootsis elavad ja kelle eesti keel ei jää ühelegi tavalisele eestlasele alla. Seda oli kena kuulda, sest tean ju omast käest, kuidas võõrsil teises keeles pidevalt suheldes jääb emakeel tagaplaanile ja kui siis jälle eesti keeles rääkida tuleb, lipsavad võõrkeelsed sõnad ja tihti kummalised lausekombinatsioonid kiirelt sisse. Vahel ei saa ise arugi, vahel on endal lihtsalt nii mugavam — ütlen aga keerulisemad sõnad inglise keeles ja loodan, et teised saavad aru. Ikka parem ja sujuvam, kui pidevalt kokutades rääkida.
Veel oli omamoodi naljakas vaadata, kuidas reageerisid näiteks Hollandi kooli tähtede õppimise meetodile elupõlised õpetajad. Ühel tuttaval oli omast kogemusest rääkida lugu, kuidas Hollandi koolides esmalt kirjatähti õpetatakse ja alles palju hiljem trükitähti. See aga tähendab, et esialgu kirjutatakse kõik sõnad väikeste tähtedega, nimed kaasaarvatud. Ja sellist asja üks tubli eesti keele õpetaja ette kujutada ei suuda. See uudis tundus, kui tõsine pühaduse teotamine — kujutage ette, nimed kirjutatakse väikese tähega! Eks sellised õppemeetodil ole oma loogika sees, miks muidu nii tehakse. Aga meil, eestlastel, on seda küll raske ette kujutada ja omaks võtta.
Kui ma neid ettekandeid ja teiste kogemusi kuulasin, oli omal taaskord hea meel, et endal lapsi ei ole. Kui ikka laps minu mõistuse päriks, siis sellel puupeal oleks mitmekeelses keskkonnas üles kasvades ikka täitsa raske. Öeldakse ju küll, et lapsed õpivad lennult ja pole neil mingi probleem mitu keelt korraga selgeks saada ning ühelt keelelt teisele ümber lülitada, aga kõigil ei lähe see nii lihtsalt ja mina oma kehva õppimisoskuse juures saan sellest täitsa aru. Ja mõelda, et paljud emad ja isad peavad palju vaeva nägema ja järjekindlalt tööd tegema, et lapsed kõik vajalikud keeled selgeks saaks ja neid sassi ei ajaks. Ega mitmekeelne perekond ole naljaasi. Huvitavam küll, aga mitu keelt võib alguses paras peavalu olla. Igatahes jõudu, jaksu ja eriti suures koguses järjekindlust kõigile neile, kes raskustest hoolimata oma lapsi mitmekeelseks kasvatada püüavad. Ja neile, kes välismaal eesti keelt ja meelt alles hoiavad. Ja kui saaks kuidagi kõikidele selgeks, et “ka” kirjutatakse just nii ja mitte teisiti, oleks keskmine keeleoskustase kohe palju parem.
