Meelike on paanikas: 35 tähendab normaalse elu lõppu ja keskeakriisi algust? Päriselt?!
Nüüd saan kohe-kohe 35 ja ega suurt vahepeal muutunud ole. Suuri saavutusi ette näidata pole (kui abiellumine välja arvata), eneseotsingud jätkuvad täie rauaga ning pidevad kõhklused ja kahtlused on igapäevased juba viimased mitu aastat. Seega ei pruugi peagi saabuvat keskeakriisi koheselt äragi tunda, sest pidevat kriisid on mind juba mõnda aega saatnud.
Aga kas tõesti ongi siis nii, et „35 = keskeakriis“? Kuidagi vara, kas pole? Mina olen ikka elanud teadmises, et see kuldne keskiga saabub kuskil 40ndate lõpupoole ja siis on paras aeg kriisiks. Vanust juba üksjagu turjal, tervis peaks siis kah igalt poolt juba logisema ja välimuses on gravitatsioon oma töö teinud. Siis on loogiline aeg kriisiks, et oma käestläinud välimust ja noorust taga ulguda. Miks siis juba tänapäeval sünnipäev nr 35 nii traagiline on? Seda eriti ajastul, kui vanus pole enam nii oluline, kui mõned plaanid hilisemasse aega lükatud. Lapsi saadakse täiesti rahulikult veel 40ndates, ülikoolis õpitakse senikaua, kuni pea võtab ning luud-kondid koolipinki nühkida lubavad ning isegi ilusat silmnägu annab kirurgide abiga kauem kaunimana hoida. Ometigi laseme end juba 35 aastaselt survestada, et tegelikult oleme me vaid ühed kasutud, mõttetud, ülikiirelt vananevad naisolevused, keda varsti kellelgi vaja pole.
Hiljuti sain kokku ühe ammuse sõbrannaga (minust üle poole aasta noorem, seega ta on mainimisväärselt „noorem“ ikkagi). Ja temal on palju rohkem ette näidata, kui minul, sellel märgatavalt „vanemal“. Ometi jõudsime omavahel jutuga sinnamaani, et ilmselt tõepoolest, kolmekümnendate keskpaik on kuidagi murranguline. Vähemalt naistele. Isegi siis, kui sul on olemas lapsed, edukas töö, ilus maja ja abikaasa ette näidata, on ikkagi tunne, et mis edasi? Midagi on puudu, midagi on valesti, midagi on vaja teha, et end jälle asjalikuna tunda. Iseendana tunda. Kuidas me ometi nii kiiresti sellesse etappi jõuame?
Sest kuniks 35 pole ette löönud, saab end suure uhkusega ikka „nooreks“ pidada. Elu on ilus, kõik lahedad asjad elus on veel ees ja kõike jõuab teha. Siis aga järsku oled 35 ja ilus elu on otsas! Kogu noorusaeg on ära raisatud, esimesed kortsud kreemidele vaatamata kinnistunud ning pidevalt on mure, kuidas ikka kaalust alla võtta ning ega mees juba nooremaid sisesääri liialt vaatama kipu.
Mina hetkel veel erilist kriisiolukorda ei taju. Aga see kõik võib ka petlik olla. Võibolla juba paar päeva pärast tunnen, et ma ei tea, kes ma siis ikkagi olen ja miks ma siin olen ning uus ja senistest tõsisem kriis võib suure hooga alata? Peaasi, et see minu kõiki tulevikuplaane maha ei kriipsuta. Sest mina näen end ka tulevikus (vanusest hoolimata) seljakott seljas ringi rändamas ja näiteks Hiinas inglise keelt õpetamas. Keskealine või mitte. Kriisis vaevlev või mitte. Sest eeskujusid on. Tundub, et keskeakriisist saadakse ikkagi kuidagi üle.
Mulle on varemgi 50ndates naisterahvad öelnud, kuidas praegu on neil just elu parim aeg. Ehk siis kuidagimoodi tuleb need järgmised 15 aastat kriisis üle elada ja pärast seda algab uus elu. Uus elu, kus iseendaga on rahu tehtud. Elu, kus oma pidevalt muutuva välimuse ja figuuriga on ära lepitud. Elu, kus oled lõpuks ometi iseenda koha siinses elus leidnud ning ei raiska enam aega pidevalt eneseotsingule või endas ja enda tehtus kahtlemisele. Aga kuidas need järgmised 15 aastat siis vastu pidada?
