Ometi nüüd, ise 10 (hea küll, 11) aastat vanemana kohtan ma sellist suhtumist pidevalt. Kõigil noortel on kriis, kõik noored kurdavad, kui vanad nad JUBA on. Mis ajast kahekümneviiesed juba hädaldavad, et nad on vanad? Miks juba napilt kahekümnene kurdab, kui raske on täiskasvanu elu? Mis toimub?

Alles hiljuti kuulsin tööl, kuidas üks kolleeg kurtis, et sünnipäev on tulemas ja ta on nii suures masenduses. Issand jumal küll, ta saab kakskümmend viis. Ta on NII vana. Ta on sellises kriisis. Täiesti kohutav!!! Vaatasin ja imestasin: mis saab veel siis, kui kurikuulus kolmkümmend saabub?

Minul oli siis vanusekriis, ausõna. Siiamaani arvan, et vanuse number 29 oli kõige lahedam: pole veel 30, aga endiselt nooruslikes kahekümnendates. Ja niipea, kui juubel lähenemas oli, tekkis paanika. Kuidagimoodi sain sellest üle, maailma lõpp ei tulnudki ja 31 tuli juba palju rahulikumalt, 32 täitsa märkamatult. Järgmine eeldatav kriis, 35 polnud kohe üldse midagi erilist. Kuigi selle juubeli saabumisega lubatakse tänapäeval ka keskeakriisi saabumist. Nüüd tundub, et juba 25 on viimane nooruse piir ja aeg korralikuks kriisiks. Miks muidu nii noored juba paanitsevad?

Elu endast palju noorematega ühes majas tuletab samuti meelde, millised mured nooremas eas olid. Ikka poisid ja kohtingud ja pettumused. Ja ise enam küll selliste asjade pärast põdeda ei viitsiks. Või on kõik tulnud läbi aastate ja mitmete korduvate pettumuste? Et peabki noorena sellised jamad üle elama, et hiljem lihtsam oleks?

Näiteks üks majakaaslane on üks väheseid, kes siin majas vallaline on. Ja pikalt oli mure ja draama selle üle, et üks poiss, kellega ta kuidagimoodi suudelnud oli, ei olnud ikka hiljem rohkemast huvitatud. Või siis leiti ühiselt teiste poolt, et tüdrukule oleks ikka asjalikku peikat vaja. Ja mina kuulasin ja imestasin, et kui lihtsad mured ikka noortel on. Või kui vähe reaalselt mõeldakse. Milleks kallim tüdrukule, kes paari kuu pärast siit riigist ära läheb, koju tagasi, teisele poole maailma. Kas seda igatsust ja südamevalu on siis tõesti vaja?

Teisel on tunduvalt vanem silmarõõm, selline “paha poisi” tüüpi kallim. Suhe käib üles-alla ja üheks mureks on, et kutile meeldib liialt kanepit tõmmata. Ja loomulikult arvab naiivne tüdruk, et see läheb üle, et poisist saab asjalik ja tõsine mees ja kanepiuim on varsti minevik. Jällegi, vaatan ja kuulan ja vangutan pead. Sest noh, unistada ju võib, aga tõenäosus, et nii ka läheb?

Kolmas majakaaslane, kõikidest kõige noorem, vaid 21, oli õnnelikus suhtes, kallim samast rahvusest ja töötavad veel ka koos. Üks on stjuardess, teine piloot. Isegi naersid, et milline klišee. Ometi on midagi juhtunud, sest tüdruk käib viimased päevad ringi, silmad nutetud ja olek kurb. Pole minu asi pärida, mis juhtus. Minu asi on olla toetav majakaaslane ning minna vajadusel kiiremas korras poodi ostma järjekordset kogust jäätist, šokolaadikooki või veini. Või kõiki korraga. Sest nii on aus ja nii on õige. Ja kahetsusega mõtlen, et minul nii noorena mõnda sellist sõbrannat ei olnud, kes oleks: “No räägi välja, MIS ometi juhtus?” asemel oleks küsinud hoopis: “Kas on veel jäätist või veini vaja?”

Vahel tundub, et vanemaks saamise parim osa on võimalus süüa jäätist iga kell, siis kui isu on, kasvõi hommikusöögiks. Tegelikult on ikka teadmised ja elukogemus kah omaette väärtus. Eriti siis, kui ei viitsi enam iga kuti pärast põdeda. Või iga järgmise sünnipäeva eel kriisi sattuda.