Meelike pahandab: miks ma pean kõigile selgitama, mida mu mees asjadest arvab?
Meie peres ei käi eriti asjad nii. Ma tõesõna ei asunud kord õhtusöögi ajal mehele seletama, et “kallis, mis sa arvad sellest, kui ma järgmine aasta viieks nädalaks su üksi jätan ja Santiago palverännakule lähen?” Pigem teatasin ma talle ühel suvalisel hetkel, et olen otsustanud ühe oma unistuse tõsiselt käsile võtta ja reisiks valmistuma hakata. Ma tõesti ei mäleta, kuidas see teadaandmine täpsemalt käis, aga rohkem oli see fakti teavitamine, kui tema arvamuse küsimine. Sest unistanud olen sellest reisist juba aastaid. Ja esimene plaan oli üldse oma koduuksest alustada, nagu üks tõeline palverändur. Ka seda mõtet mu mees teadis ja ilmselt ohkas konkreetset plaani kuuldes kergendusest: kardetava 2,5 kuu asemel olen ära kõigest 5 nädalat.
Muude oluliste otsuste langetamisel arutame ikka ühiselt, et kes ja kas ja kus ja mis. Aga oma reisiplaanidel ma kellegi nõusolekut enam ei küsi. See on valdkond, kus midagi arutada eriti ei ole ja abikaasa mind keelata ei saa. Ma olen ennekõike ikka mina ise, kirjutaja-unistaja-reisija, alles seejärel kellegi abikaasa.
Samas tuletas see “aga mis su mees arvab?” meelde endiseid kallimaid, kes küll nii mitmeski valdkonnas mulle ettekirjutusi tegid. Ühele ei meeldinud mõte, et välja minnes mina maksta võiksin. Kas maksab tema või ei lähegi ja kogu lugu! Teisele ei meeldinud minu militaarne hobi ja raudselt teatati, et kui mina ikka tõsiselt sõjaväelase karjääri kaalun, siis naiseks minusugust sõjardit küll ei võeta. Et võetud nagunii, aga noh, hea oli ju mingit lolli vabandust kasutada. Kolmas pidi ehmatusest infarkti saama, kui mu rahakotis “tule valima” kleepsu nägi. Tulise radikaali ja Euroopa Liidu eitajana oli ta minust sama arvanud. Mina lihtsalt ei täpsustanud, et tegelikult valisin ma “jah” Euroopa Liiduga liitumise poolt. Oleks karmi tõde enne teatud, poleks minuga mingit tegemist tehtud.
Järgmisel oli mulle pidevalt etteheiteid ja piiranguid. Käisin triibuliste põlvikutega linnas ringi ja kohe oli häda, et mina näen välja, kui kloun ja häbistan teda. Juukseid punaseks värvida ei tohtinud, sest nii pidin ma ühte nõmedat tibi meenutama ja seda juba juhtuda lasta ei saanud (peale lahkuminekut olin üsna kiirelt punapea). Ja üldsegi, miks ma tema pärast pikki juukseid ei kasvata? Talle ju meeldib. Korduvalt sain kuulda, et kui sa nii ja naa välja näed, siis me külla/peole/üritusele ei lähegi. Ja loomulikult parim piirang eksabikaasa poolt oli oma perekonnanime “tagasi” nõudmine- mine tea, teen äkki jälle kuskil talle häbi.
Ma arvan, et kõik need eelmised “kogemused” on mind väga ettevaatlikuks teinud ja asju, mida mul on vaja iseenda jaoks, ma mehe käest nõusolekut ei küsi. Kannan riideid, mida tahan, lõikan juuksed nii lühikeseks, kui tahan. Ja kui ise reisi eest maksan, siis polegi vaja pikemalt seletada. Ega ma siis pere säästude arvelt reisi. No tegelikult, meil polegi mingeid sääste ega ühist rahakotti/kontot. Abikaasa on küll vihjanud, et kui ma mõne reisi oleks ära jätnud, oleks meil suurem diivan elutoas ammu olemas. No oleks jah. Aga siis istuks ma sel uhkel diivanil ja mõtleks, et ikka on Kopenhaagenis käimata või pulmareis teadmata ajaks edasi lükatud. Ma parem istun endiselt meie tillukesel diivanil, jalad mehe süles ja mõtlen, et küll on ikka lahedates kohtades käidud.
Ahjaa, ma siis lõpuks sõnumi teel küsisin kah abikaasalt, et mida ta siis arvab. Vastus: jah, ta täitsa lubab mul Camino rännakul olla. Ja 5 nädalat on tema arvates liiga pikk aeg. Kõik.
