Meelikese usk taastus: selgus, et kõik naised ei olegi ussid!
Meeste seas on muidugi lihtsam, jamad klaaritakse kohe ära ja ei mingit oma kohutavate mõtete sees haudumist. Samas, ega mehed ei kipu ka eriti kehva tuju puhul lohutama. Mingi õlale patsutamine ei tee ju ometi veel tuju paremaks.
Aga minu viimane lugu siin oma ämma veidrustest tõi kaasa uusi ja mõnusaid üllatusi. Minu usk naistesse ja naistevahelisse sõprusesse ning lojaalsusesse kasvas mühinal! Sain emotsionaalset ja ka reaalset toetust nendelt, keda ma veel nii hästi ei tunnegi. Ju oma vanad sõbrad ja tuttavad on juba harjunud, et ämm mulle pidevalt peavalu tekitab (kusjuures, nii kaudselt kui ka otseselt, isegi mu füsioterapeut arvab, et mu peavalude põhjuseks on stress. Ja pole vist palju vaja mõelda, kuidas ma nii stressis olen?). Nii ei tekita järjekordne kirjutis ämma teemal enam erilist huvi. Vana, tülpinud teema juba.
Aga oma suureks rõõmuks leidsid mitu mu uut sõbrannat mu kirjutise, lugesid läbi ja veel parem, leidsid ka hetke, et mind lohutada ja julgustada. Mitte, et ma sellepärast oleks kirjutanud, et kõik mind haletseks ja mulle kaasa tunneks. Lihtsalt vahel on tore, et üks asi toob kaasa hoopis ootamatuid ja armsaid hetki.
Üks, üsna uus tuttav võttis vaevaks paar lohutavat sõna Facebookis kirjutada ja oma kogemusi sarnase olukorra kohta jagada. Tobedaid ämmasid jagub kahjuks paljudele ja nii on teistelgi sarnaseid hetki olnud (ja siiani on need alati mittehollandlased olnud, kel hollandlastest ämmadega muresid on. Nii et asi pole vaid minus. Huhh!). Ega see suurt küll ei aita, aga loeb idee, et keegi oma elukogemusest abi pakub. Ja mulle mõtleb.
Teine tuttav helistas lausa, et šokolaadikooki sööma kutsuda. Oli tal just parasjagu lapse sünnipäev ja õnneks meenus, et kord olin avaldanud soovi veganite šokolaadi-toorjuustukooki proovida. Nii saingi ülispontaanse küllakutse lootuses, et jutuajamine ja šokolaadikook minu tuju parandavad. Kook ja jutuajamine sobisid sel hetkel kui rusikas silmaauku! Nii armas ja soe tunne oli, kui keegi, kes on samasuguseid jamasid oma ämmaga üle elanud, leidis hetke oma kiirest elust, et ka minule mõelda ja lausa külla kutsuda.
Tunnistasin isegi, et vaevalt mõni hollandlane nii teinud oleks. Kõik need tublid ja toetavad naised on ikka eestlannad. Minust kauem siin elanud ja kuigi nende hollandi keel on ideaalne, ei ole nad minusugust puupead kordagi kritiseerinud. Iga teine oleks ju kohe "kui sa hollandi keelt räägiks, siis oleks ka ämmaga suhted paremad" kaarti kasutanud. Ka ei süüdistatud mind, et äkki olen mina liiga põikpäine ja ei mängi korralikult hollandlannast ämma reeglite kohaselt. Kangekaelne olen ma küll, aga sellisel hetkel on paar lohutavat sõna ja koogitükk just see, mida vaja. Suhteanalüüsi ja pereteraapiat saab teinekordki teha.
Mis ma tahan selle tänase postitusega öelda, on tõdemine: märgake oma sõpru ja tuttavaid! Vahel piisab ka kiirest sõnumist, et teise tuju turgutada. Ja no šokolaadikook aitab alati! Vähemalt minu puhul. Te teate, kes te olete, ma ei hakka siin nimesid kirja panema. Aga teadke, et olin siis ja olen endiselt väga tänulik. Naised oskavad kokku hoida, kui vaja ja see on peamine. Loomulikult sain häid ja tunnustavaid sõnu ka oma hollandlastest meestuttavatelt, kes suure rõõmuga mu ämma bitch'iks nimetasid. Noh, nad vähemalt püüdsid omal moel mu tuju parandada. Mõte loeb. Loodan, et olen ise oma sõpradele ja tuttavatele sama asjalikuks toeks. Väga loodan.
