Ma ei tea, kas see on nüüd mingi uus moeröögatus, millega kõik õrnema soo esindajad järsku kaasa peavad minema, aga tänu oma sõbrannadele on mu normaalsest naisest saanud tibi, kes õues magamast keeldub, kuna “ta ei ole telgiinimene”. Olgu ära öeldud, et paar aastat tagasi käisime iga suvi koos süstamatkal ja siis ei olnud tal ei põõsa all pissimise ega ka vajadusel lageda taeva all magamise vastu mitte midagi.

Minu parim sõber abiellus paar nädalat tagasi. Kuna oleme koos kasvanud juba väikesest peale, siis oli see minu jaoks ilmselt sama suur sündmus kui tema jaoks. Kuna külalisi oli palju, siis otsustati majutamine teha lihtsalt — kes soovis, sai poole hinnaga üürida lähedalasuvas majutusasutuses toa, teised aga võisid hoovi peale telgid püsti panna ja nendes magada. Teadsin, et meie pidu kisub pikemaks ja seega ei näinud ma toa broneerimisel mõtet, pigem mingu sinna vanemad sugulased ja perekonnaliikmed, kes poole öö pealt hea meelega voodisse ära vajuvad. Tubade arv on ju siiski piiratud ja meie kui võrdlemisi noored võime ka telki minna. Vähemalt nii ma arvasin seni, kuni sellest oma naisele rääkisin.

“Mida sa ometi mõtled, mina ei maga kuskil madratsi peal, ma ei ole mingi telgiinimene!” Kui ütlesin, et kahjuks on toad juba täis ja sinna enam ei mahu, siis hakati tervele pulmapeole vetot peale panema: “Siis ei lähe me üldse. Telgis mina igatahes ei maga!” Meie tüli kiskus päris tuliseks. Lahendusena kogu probleemile nägi kallis kaasa varianti, et sõidutan ta keset ööd siis kaine roolina teise Eestimaa otsa koju ja soovi korral lähen ise peole tagasi. Absurd. Lõpuks läksin pulma üksinda.

Hea lugeja, kas selline olukord on sulle tuttav?