On rumal arvata, et vaid täiskasvanud teavad, kuidas omavahel viisakalt suhelda. Kas siis klatśimine ja intriigide korraldamine pole sama, mis koolis norimine ja asjade ära võtmine? Isegi kui kooliaeg on ilus ja muretu ja lilleline, ei tähenda see veel, et ülejäänud elu sama roosiliselt kulgeb. Ka ülikoolis on intriige, tööle asumisest rääkimata. Kui oled harjunud juba lapsena iseenda eest seisma, on ka edasine elu lihtsam. Ja selle saavutab vaid koolikiusamistes „karastudes“.

Jah, mina osalesin ka mingil määral koolikiusamises. Meie klassis oli üks punapäine prillidega poiss ja rohkemat polnud meiesugustele rüblikutele vaja. Punaste juustega lapsed saavad ilmselt kõik rohkem negatiivset tähelepanu ja noh, prillide disain aastakümneid tagasi polnud ka just kõige moodsam. Nii kutsusime seda poissi Pipi vennaks ja aegajalt hüüdsime üle klassi, et NASA helistas ja küsis oma luupe tagasi. Me ei arvanud siis, et see niivõrd suur probleem oleks. Ei arva ka nüüd. Mis sellest poisist pärast kooli lõppu sai, ma ei tea. Ma ei hoia eriti ühendust kunagiste klassikaaslastega.
Ega ma ise ka oma klassis populaarne olnud. Kasvult olin üks lühemaid, nii olin kehalise tunnis alati viimaseid, kes jalgpallimeeskonda valiti (enamasti ei valitud, vaid üks tiimidest lihtsalt pidi minu enda sekka saama, sest rohkem polnud enam kedagi valida) ja esimesi, kes pallimängus pikali tõugati. Sama saatus tabas mind ülikoolis- kui olid laboritööd paarides, siis pidin alati ootama, kas jääb keegi üle, kellel veel kaaslast pole. Kui oli paaritu arv tudengeid kohal, siis pidin end kellegi juurde kolmandaks lunima. Enam ei olnud see minu jaoks aga probleem, olin harjunud mõtte ja teadmisega, et nüüdses, täiskasvanu elus saan vaid iseendale loota.

Ärge nüüd arvake, et ma igasugust koolikiusamist tolereerin. Asjade lõhkumine, peksmine ja tõsine füüsiline vägivald on loomulikult üle igasugust piiri. Aga kõik me oleme isiksused ja suur osa meie iseloomust avaldub juba lapseeas. Kool ei ole pelgalt teadmiste omandamiseks, see on ka ettevalmistus täiskasvanu eluks. Iseenda eest seismine, oma eripära avastamine ning iseendaks jäämise protsess algab juba koolis. Ja paraku on koolikiusamine üks osa sellest suurest õppimisprotsessist. On oluline, et õpetajad ja lapsevanemad ei laseks koolikiusamisel üle pea kasvada, aga lõplikult seda välja juurida ka ei saa. See on osa inimeseks olemisest.