Meeste tüütud harjumused ja nende seletused — otse ja ausalt

 (58)
Meeste tüütud harjumused ja nende seletused — otse ja ausalt
Foto: Ilmar Saabas

On sadu artikleid ja raamatuid, mis seletavad (või peaksin hoopis ütlema „püüavad kuidagimoodi seletada”) meeste käitumise tagamaid. Kas on ka seletused olemas igapäevastel, ent tüütutel harjumustel? Teate ju küll neid kohutavalt häirivaid, vahel üliväikseid detaile igapäevaelust, mis ärritavad ja millel lõppu ei paista. Täna, homme, ülehomme.

Kui kord seltskonnas maast ja ilmast lobisedes teema üles võtan, on minu hea kolleeg ja sõber Alejandro Portugalist nõus ausalt kõik ära rääkima. Nii nagu asjad tegelikult on, lihtsalt ning ilustamata.

Mis värk selle prill-lauaga on?

Esimesena tuleb mulle pähe kohe kõige levinum ja paljukirutum probleem: prill-laua ülesjätmine peale tualetis käiku. Alejandro sõnul kulutavad mehed liiga palju aega sellele, et keskenduda potist mitte möödapissimisele. „Nii me lihtsalt unustame prill-laua pärast uuesti alla panna”. Kas tõesti nii lihtne ja labane seletus? Kui Alejandro jutt tõele vastab, peame vist isegi rõõmsad olema, et nad pärast kehakergendamist üldse vett tõmmata märkavad.

Jalgpall on sama püha kui kirikus käimine

ärgmisena meenub mulle jalgpall (või siis mõni muu üliigav spordiala, nagu pesapall, ragby, kriket jne). Jalgpalli fanaatiline vaatamine televiisorist, mille ajal ülejäänud perekond peab hiirvaikselt oma tegevusi jätkama. Portugallasena on Alejandro ise samuti suur jalkafänn. „Jalgpalli vaatamine on meie jaoks sama tähtis ja püha tegevus, kui kirikus käimine. Ja mängu on kambakesti alati huvitavam jälgida. Näiteks mu girlfriendile ei meeldi seda koos minuga vaadata- ta hakkab juba kümnendal minutil hädalama, et „mis siin huvitavat on?“”, tõdeb Alejandro. Kui mehed ise jalgpallist lugu peavad, siis teiste mängu vaadates elatakse siiralt ning tulihingeliselt kaasa. Isegi nii kaasahaaravalt, et füüsiliselt tuntakse omade valu ja oma lemmikmeeskonna kaotuse puhul saadakse üdini vihaseks. „Isegi kaotust võetakse isiklikult”, kinnitab Alejandro tõsiselt.

Seotud lood:

Norskamine on piinlik

Aastaid on mul tavaks kõrvatroppe kaasas kanda — mehed ju norskavad. Siin pole küll tegu halva harjumuse, vaid meditsiinilise seisundiga. Rumalaks kombeks on pigem abi mitteotsimine. Nagu juba tavaks, käituvad mehed sellegi probleemi puhul üksmeelselt — norskamist omaks ei võeta, arsti juurde ei minda. „Ükski mees ei taha tunnistada, et ta norskab. Piinliku olukorra leevendamiseks öeldakse hoopis, et naine valetab,“  ütleb Alejandro. Isegi kui norskamine on põhjustatud ülekaalust või magamisasendist, on tegu tundliku teemaga meeste maailmas. „Igale mehele läheb korda, kas ta magades norskab või mitte,” kinnitab Alejandro. Mees ilmselgelt teab, millest räägib.

Saapad ununevad jalga

Kuigi elan Belfastis ja peaksin olema harjunud, et siinkandis välisjalanõudega toas käiakse, on raske kohaneda saabastes diivanil lösutamisega. Kas on tõesti nii keeruline seda meeles pidada — jalanõudega diivanil ei olda! Jah, tundub nii olevat ja isegi Alejandro tunnistab, et tegu on puhta laiskusega. „Koju jõudes on ainsaks mõtteks, et saaks vaid diivanile pikali visata. Saabaste äravõtmine ei tule lihtsalt enam meelde”.

Märksõnad on laiskus ja soov mitte näida nõrk

Mida rohkem ma Alejandrot kuulan, seda rohkem kõlavad jutus märksõnad „laiskus” ning „mitte näida nõrk”. Kilepakendis piima ei lõigata kääridega, vaid rebitakse hammastega, sest „mul ei ole aega neid kuramuse kääre otsida”. Suitsu tehakse avatud aknal, sest „ei mina viitsi end riidesse panna ja rõdule ronida”. Lõunasööki süüakse otse potist, sest „mis sest taldrikust ikka enam võtta”. Oma terviseprobleeme eitatakse, sest „ega ma mingi nõrk ole”. Mida iganes mees ka teeb, kõik on seletatav laiskuse või „liialt mehine, et üldse vaevuda” olemisega.

Jutuajamise lõppedes püüan veel meeleheitlikult mõnd tüütut harjumust meenutada. Millegipärast ei tule ühtegi enam meelde. Kas see ongi kõik? Siiski, „vana hea” hambapasta tuubi keskelt pigistamise komme. Selle peale puhkeb Alejandro naerma: „No ole nüüd, seda teevad ju kõik inimesed!”.