Mehed, tulge maa peale tagasi! Paksu ja kiilaka mehe kõrvale kuulub ülekaaluline naine, mitte supermodell!
Mul on üks meestuttav, kes hiljuti otsustas, et tal on vallalisena mürgeldamisest lõpuks kõrini. Et võtaks õige päriselt naise, kuna siis ei peaks enam igal nädalalõpul sebimisega vaeva nägema, vaid saaks kogu aeg seksi. Palus, et tutvustaksin talle mõnda vaba sõbrannat. “Milline ta siis olema peab?” küsisin täpsustuseks. Tüüp tõmbas rinna õhku täis ja hakkas pihta: “Noh, ütleme… Kõigepealt peab ta ikka ilus olema! Selline sale, sportliku figuuriga, aga mitte mingi kuulitõukaja, eks ole. Kindlasti mitte üle 60 kilo. Säärejooks peaks hea olema, liiga lõtva tagumikku ei tahaks, liiga kondist ka mitte. Sa vaata netist, milline näeb välja Kim Kardashian tagantvaates — ma tahaks midagi sellist. Rinnad — raske öelda, kas suured või väikesed, õieti ei tahaks kumbagi. No eks sa vaata mulle midagi keskeltläbi, igatahes mitte rippuvaid, need on koledad ja lähevad alt higistama. Lõualotti ei tohi olla. “Sangasid” ei tohi olla. Käsivarred ei tohi olla lõdvad ja paksud. Solaariumipäevitus mulle ei meeldi, liiga kahvatu ihu samuti mitte. Hamstripõsed ei meeldi. Tahan ilusat laia naeratust ja korras hambaid. Juuksed olgu pikad ja blondid, silmad sinised ja suured. Riides peab ta ka oskama käia, et mulle linna vahel häbi ei teeks.”
Ta vuristas neid andmeid niisuguse hooga, et ei pannud tähelegi, kuidas teda jahmunud pilguga mõõtsin: keskeale lähenev, pealael kümme hõredat karva, punetav näonahk, kestendav nina sõõrmetes turritavate karvatuustidega, notsuihu tooni ripsmed ja kulmud, naiselikud punnis põsed, kolmepäevane habemetüügas, kotjas ja kergelt higilehane sapivärvi sviiter, ilmselt humanitaarabist või siis kakskümmend aastat tagasi Balti jaama turult ostetud kaks numbrit liiga laiad kivipesuteksad abitult rihma otsas rippumas. Üle püksivärvli valgumas kerkivat saiatainast meenutav õllekõht. Kui tüüp jutuhoos käised üles kääris, paljastus samuti tainast meenutav lodev liha.
Unista edasi, pekikäntsakas!
“Eks ma vaatan seda asja,” ohkasin, kui ta oli viimaks oma jutuvada lõpetanud ja mulle innuka spanjeli ilmega otsa vahtima jäänud. Mõtlesin aga hoopis: “Unista edasi, pekikäntsakas!” Tõepoolest, ma ei saa kuidagi aru, mis niisuguste meeste peas toimub, kui nad endale naist valima asuvad. Nii palju, kui olen elu näinud, olgu mees pealegi kole, paks ja loll nagu eesel, ihkab ta endale ikka missimõõtudes piltilusat naist. Kui aga selliseid nõudmisi julgeks oma tulevasele mehele esitada sajakilone naine, naeraks kõik valju häälega. Millest selline ebavõrdsus?
Võib-olla tunduks partnerlus koleda ja lodeva mehe ja missivälimusega neiu vahel veel mõistuspärane, kui mees on edukas ja rikas. Võim ja raha tekitavad iha rohkemgi kui välimus. Sellisel mehel on isegi mingi õigus oma partnerilt, keda ta peab ülal pidama ja Gucci-Mucciga varustama, vähemalt kobedamat välimust nõuda, sest ilmselgelt loob ka naine temaga suhte ainult selleks, et teda ära kasutada. Pealegi on rahakoti omanikul õigus kontrollida, kuhu tema raha läheb, nii et kui naine ise käitub riidepuuna ja jookseb mehe rahaga putiikide vahet, siis pole tal põhjust kurta, kui mees teda ka riidepuuna kohtleb. Aga, tule taevas appi, mis õigus on enda tulevasele naisele või sekspartnerile ulmeromaani meenutavaid nõudmisi esitada mehepojal, kes tuleb palgapäevast järgmiseni vaevu toime, elab ema juures ja sõidab trammiga?
Paksu mehe õigus on paks naine
Mulle tundub, et meestele pole veel kohale jõudnud, et tänapäeva ühiskonnas ei piisa enam ammu sellest, et olla lihtsalt meessoost. Ei piisa, kui sul on püksid jalas ja till küljes. Naised ei vaja enam mehi selleks, et oleks süüa ja peavari. Ka vanatüdruku staatus ei ole enam nii suur häbi nagu vanasti, mis peaks iga paksu ja ennast täis mehe peas häirekella tööle panema: pigem on moodsa aja naine üldse ilma meheta, aga iga peletisega voodisse ikka ei roni küll. Mehed, kes ei viitsi end käsile võtta (või arvavad, et kümme kilo kaalust alla võttes ja juukseid kammides muutuvad nad automaatselt geiks), peaksid saavutama kontakti reaalsusega ja otsima seksi sealt, kust neil on moraalne õigus seda küsida — ülekaalulistelt naistelt. See oleks õiglane ka paksemate naiste suhtes, sest selge, et Ott Leplandi sarnased hoolitsetud metromehed nendega voodisse ei lähe, aga ka tüse naine väärib armastust ja soojust.
Miks paksud mehed siis ikkagi endasarnaseid naisi ometi sugugi ei hinda ega soovi maailmas õiglust maksma panna? Ahjaa, unustasin aru anda, mis sai lõpuks minu trullakast tuttavast. Juhtus nii, et enda meelest leidsingi talle kellegi — minu meelest üsna saleda ja nägusa neiu, kes tundus selle mehe jaoks liigagi hea. Aga mis te arvate, kas tüüp avaldas mulle kogu seda vaeva väärt tänu? “Kuule, muud pole häda midagi, aga jalad on tal ikka küll liiga paksud. Ütlesin talle viisakalt, et mingu trenni. Tema kukkus töinama ja jooksis minema. Huvitav, miks? Noh, ükskõik, küll ma leian parema ja kahetsegu siis,” porises tegelane hoopis.
