Mida peab tegema enne saate algust?

Algselt valmis kirjutatud stsenaarium näeb ette, et Eestis filmitud episoodid paaride valimisest on hallid, tuhmid, vihmas ja tuules — no tavaline Eesti suvi. Et siis saaks vastukaaluks näidata päikesest sillerdavat ja värvikirevat Malaisiat.

Aga võta näpust — mängu pürgijate ülevaatamise päeval lõõskab TV 3 maja kohal päike, sooja on 30 kraadi ringis ning kõik koridorid, kus mängijad oma jutulepääsemist ootavad ning ruumid, kus higistav zhürii istub, on päikese poole. See tähendab, et kõigil inimestel sel päeval otsaesine läigib ja selg leemendab.

Malaisiasse ihkavaid paare on kohale tulnud nõks alla 40. Zhüriis istuvad Kroonika peatoimetaja ning Malaisia saate toimetaja Ingrid Tähismaa, tuntud paaripanija Peep Taimla, psühhiaater Jüri Ennet, saate produtsent Toomas Kirss, produtsent-rezhissöör Raivo Maripuu, reisibüroo Union Travel esindaja Margus Raha ja allakirjutanu, sedapuhku Malaisia stsenaristi rollis.

Kohe esimene paar, kes sisse astub, pälvib hiljem kõigi zhüriiliikmete palava soovi, et nood kindlasti saatesse saaks (ja etteruttavalt: kunagi veel hiljem soovib mõni zhüriiliige palavalt, et ta oleks teinud teistsuguse otsuse).

Ingrid tulistab päikeseprillide varjust selliseid teravaid küsimusi, et näiteks allakirjutanu on küll rõõmus, et ise neile vastama ei pea. Ja ega Ennetki suud kinni hoia.

„Te olete nii noored, kas te ikka seksite ka omavahel?”
„Kumb siis voodis aktiivsem pool ka on?”
„Millal te kavatsete hakata lapsi saama? Mitu?”

Mõni kohmetub, mõni punastab, mõni ei lase kaaslasel üldse suud lahti teha ja segab teise jutule nii pidevalt vahele, et ta tuleb vait käratada.

Kõigil paaridel palutakse suudelda. See neile meeldib. Mõni ei tahagi lõpetada. Zhürii itsitab omavahel, et miks kõik käskluse peale „Suudelge!” just üksteist musitama kukuvad, mitte ei torma dramaatilisuse ja mõjuvuse mõttes näiteks zhüriiliikmeid suudlema.

Aegajalt tuletab Kirss meelde, et „me teeme siin telesaadet, tuleb meelde?” ning käsib pool juttu algusest peale alata.

Viimaseks vooruks, kuhu pääseb 6 paari, suundub kogu seltskond Viimsi poolsaarele. Enamik finaalvooru jõudnuist on autoga kohale tulnud — Lauril on suurusele sobivalt vanemat tüüpi Audi, kuhu ta lahedasti sisse mahub. Taavi M kärutab kohale suure musta värvi ja tolmuse minibussiga, mille tagaaknale on tolmu sisse näpuga veetud ülbe teade: „Tanki ei pesta!”. Tomi auto peale aga maigutavad ka saatetegijad natuke suud — noormees viltuse nokkmütsiga, rannalina kaela ümber, tuiskab kohale läti numbrimärkidega kabrioletis. Kadedus, mis muud.

Viimase vooru eesmärk on lasta tulevastel mängijatel omavahel paremini tuttavaks saada ning siis otsustada, milline paar ei saa mängu sisse.

Mehed peavad metsas suundorienteeruma ja leiavad lõpuks ühe shampuse. Naised on seni katsunud käepärastest asjadest lõkke üles saada ja küpsetavad ära nigela koguse viinereid. Tegelikult on kõik kogu päeva näljas olnud, nii et kõik söödav-joodav kaob välgukiirusel.

Viimaks saabub otsustamise hetk. Parajasti päikeseloojangu ajal tulevad paarid ükshaaval kaamera ette ja teatavad vaiksel häälel, keda nad tahaksid endaga kaasa kaugele maale ja keda mitte. Otsus on üllatavalt üksmeelne ning välja langevad noorimad ja kõige tagasihoidlikumad Margrit ja Heiki.

Margritil on raske otsust teada saades pisaraid tagasi hoida, samal ajal kui ülejäänud rõõmust üksteisele sülle hüppavad. Mängujuht Indrek Herman lohutab väljalangejaid, et kuigi nood ei pruugi praegu sellest aru saada, on nad tegelikult võitnud — võitnud terve suhte, mille kallal ei hakka sügisel, saate eetrissemineku ajal pool Eestit näägutama. Sel hetkel see Margritit ei lohuta.

Ülejäänud viis paari kamandatakse juba järgmisel varahommikul kaitsesüste tegema ja kodust passe tooma. Malaisia sõit võib alata.