Jõulukaktused

Brasiiliast pärit lülikaktust on mitut erinevat liiki ja õievärv varieerub valgest lillani. Eestlastele traditsioonilist jõulukaktust on siinmail kasvatatud juba sadakond aastat. Teda on lihtne paljundada ning tema populaarsus peitub võimes õitseda meie jaoks kõige pimedamal ajal. Nii on see lilleke nagu suur jõuluime keset külma ja pimedat talve.

Vanaemade tarkuse järgi ei tohtinud jõulukaktust õienuppude ilmumisest alates liigutada. Sest lill lasknud seepeale solvumisest nupud-õied maha pudeneda, mõnikord lausa lülidega koos. Mõnikord tuli järgmist õienupukorda oodata terve aasta. Tänapäeval tuuakse Hollandist lillepoodidesse ka juba selliseid kaktusi, mis enam nii tundlikud pole.

Et jõulukaktus end hästi tunneks, tuleks teda aeg-ajalt leige veega üle piserdada (ta on pärit rannikualadelt). Samuti vajab ta pisut rammusamat mulda kui enamik ülejäänud kaktuseliike. Suvel, kui jõulukaktus puhkab, vajab ta hoolikat kastmist, sest muidu tõmbuvad ta lülid kortsu.

Seega tuleks juba lille suvisel puhkeajal mõelda, millist ruumi ta kõige paremini sobiks jõulude ajal ilmestama.

Muide, kui jõulukaktust tuleb õitsemise ajal siiski mingil põhjusel teise kohta ümber tõsta, tee potile valgusepoolsesse külge märge ja säti see uues kohas täpselt samasse suunda. Mõned õied võib lill muidugi solvumisest ikka poetada, kuid enamik jääb külge.

Amarüllis

Lille tuntakse ka teise nimega — ratsuritäht. Oma nime on lill saanud karjatüdruk Amarylliselt, kellest kirjutas roomlasest luuletaja Vergilius. Lill on aga pärit hoopis mujalt — troopilisest/subtroopilisest Ameerikast.

Suur ja kauniõieline amarüllis on viimasel ajal leidnud kindla koha jõululillede seas. Oma jõulusümboolikat amarüllisel ei ole, kuid kuna tegemist on liilia sugulasega, võib lille oma värvi järgi pidada Neitsi Maarja neitsiliku puhtuse (valge) või armastuse sümboliks.

Amarüllist on lihtne kasvatada ja hooldada kodus — soojas kohas ja tuuletõmbust vältides. Ka lille sibulat ei tasuks ära visata, sest sellest saab uue ilusa lille järgmiseks jõuluks. Amarüllist müüakse ka tavalise lõikelillena — lill tuleb sel juhul toestada paksu varde pistetud tugikepiga. Vett tuleb vahetada iga päev.

Hüatsint

Hüatsindi kodu on Vahemere äärest Aasiani. Lilleperekonna tuntuim liik on pärit Türgist, Tauruse mäelt.

Euroopasse jõudis hüatsint just tänu türklastele -1560. aastatel. Aastasadade jooksul on hüatsindist aretatud palju erinevaid variante, liike on üle 5000, suurem osa neist on siiski juba hävinud.

Hüatsint on Soomes vanim jõululill. Lille tegi tuntuks üks Helsingi lillekaupmees juba 1879. aastal — mees tõstis kena ja lõhnava taime lihtslat poekese aknale… Jõululillena sümboliseerib hüatisint uut algavat elu — sündinud Jeesus-last. Mõned värvid on seotud ka Neitsi Maarjaga: sinine sümboliseerib taevakuningannat; valge neitsilikkust ja puhtust; punane emaarmastust ja haruldane kollane hüatsint sümboliseerib taevalikku kirkust ja sära.

Hüatsint on lihtne lill: ööseks tasub see viia jahedasse, nii jaksab lill kauem õitseda. Kasta tasub lille natukene ja vahetevahel. Vahel võib lill olla ka päris “kuival”.

Jõulutäht

Jõulutäht kasvab looduslikult Kesk-Ameerikas ja Mehhikos, taim kuulub türaki suurde perekonda. Jõulude paiku õitsevat lille nimetatakse Mehhikos “püha öö lilleks”. Liigi nimi ’pulcherrima’ tähendab “kõige kaunim”. Euroopasse toodi jõulutäht 1830. aastatel, kuid populaarseks on lill saanud viimase kümnendi jooksul. Põhjamaadesse jõudsid esimesed jõulutähed umbes 40 aastat tagasi.

Jõulutähe punane värv sümboliseerib Jumala armastust. Valge värv sümboliseerib Jeesuse süütust ja jõulurõõmu.

Jõulutähte ostes jälgi kollaseid nupukesi lille keskel, siis saad teada kas lill on nö värske. Jõulutäht tahab soojust ja valgust ka Sinu kodus. Liigne kuivus, kastmine või hoopis tuuletõmme mõjuvad lillele halvasti. Puuviljavaagnast tasub jõulutäht (nagu ka mõned muud lilled!) kaugel hoida, sest puuviljadest eritub õhku etüleeni, mis närtsitab lilli. NB! Jõulutäht on mürgine.

Täkiline ardiisia

Väga kaunis ja dekoratiivne taim, mis senini siiski pisut teenimatult tähelepanuta jäänud. Suurte ja erepunaste marjakobarate tõttu on kena kaunistus just jõulumiljöösse. Taim armastab rohkem ahiküttega jahedamat ruumi. Keskküttega toas vajab ta lihtsalt rohkem tähelepanu — nagu muide kõik taimed. Ardiisia ei hooli eriti päikesest, kuid armastab valgust ning ühtlast temperatuuri.

Suvel vajab taim ohtrat kastmist, talvel piisab kui hoida muld niiskena. Väetada soovitatakse teda ühtlaselt kogu aasta jooksul. Kevade saabudes tuleks pisikest puud meenutav taim nö tagasi lõigata.

See, kes taime eest õigesti on hoolitsenud, saab täpselt jõuluks näha punased marjakobaraid, mis püsivad kogini mitu kuud järjest.

Iileks ehk astelpõõsas ehk orjaloorber

Astelpõõsas on jõulutaime olnud lausa sajandeid. Veelgi kauem on teda peetud ravi- ja nõiataimeks, mille okstega ehiti antiikajal talviseks pööripäevaks aknaid ja uksi. Ikka selleks, et peletada eemale halbu vaime ning meelitada ligi häid haldjaid. Mõned väikerahvad on iileksit ka pühaks puuks pidanud.

Eestis on taim tuntud põhiliselt potitaimena, kuid Hollandist tuuakse jõuludeks sisse ka taime lõikeoksi, mida võib ise kenasti kimpudesse sättida, Muide, soojema kliimaga aladel on orjaloorber hinnatud kui hekitaim.

Potis kasvades on iileks aga suhteliselt vähenõudliku, eelistades jahedamat ruumi ja niisket mulda. Vajaliku niiskuse tagamiseks on soovitav sedagi taime aeg-ajalt piserdada.

Sobib hästi kinnisele rõdule ja verandale, suveks õue. Kuna iileks on kahekojaline taim, s.t. tal on emasõied ühel ja isasõied teisel taimel, siis viljade(ilusate punaste marjade)saamiseks on vajalik kasvatada neid paariti.

Tulp

Tulp on looduslikult levinud Lääne-Aasias. Eriti populaarne on tulbikasvatamine aga Lääne-Euroopas, kuhu lillesibulad jõudsid 1500. aastate esimesel poolel.

Tulpi peetakse täiusliku armastuse sümboliks. Ka kristlased võtsid punase tulbi kiiresti omaks — Kristuse armastuse sümbolina. Tulbiõie kuju sümboliseerib Kristuse kannatuste karikat.

Naaberriigis Soomes on tulp olnud koos hüatsindiga vanim ja enim ostetud jõululill. Lille kasutatakse paljudes erinevates istutustes ja loomulikult lõikelillena kimpudes. Lõikelillena armastab tulp jahedat, piisab ka jahedast veest. Vett ei tohi panna palju ning kuna lilleke on üsna janune, tuleks igal hommikul pisut vett juurde valada.