Miks mõned lapsed muinasjutte ei armasta?

Muinasjutud on lahutamatu osa lapsepõlvest, nii nagu mänguasjad või maiustused. Täiskasvanudki meenutavad liigutatult, kuidas neile unejutte räägiti. Ning näib kummaline, et mitte kõikidele lastele pole see traditsioon hingelähedane. Et mõned neist ei armastagi muinasjutte ega taha neid üldse kuulata.

Selline olukord teeb vanemad murelikuks. Muinasjutud pole ju lihtsalt laste meelelahutus. See on omalaadne kohustuslik programm. Iga päev muinasjutte lugeda on sageli üsna väsitav, seda enam, et lapsed nõuavad pahatihti ühte ja sama lugu kuulata ja veel mitu korda järjest. Teisalt saavad ju kõik aru, et see on päris normaalne. Kui aga laps ei palu, vaid lausa keeldub muinasjutte kuulamast, kui ta ei ilmuta mingit huvi muinasjututegelaste vastu, vaid nõustub uinuma lihtsalt niisama, ainult et mitte kuulata lugusid, siis näib see küll täiesti vale. Kõik armastavad kuulata, miks siis tema ei armasta?

Kõik polegi nii lihtne

 

Armastus ja vastumeelsus muinasjuttude vastu ilmutavad end erinevalt. Üks laps tahab, et loetakse  ja jutustatakse vaid õhtuti.  Et see oleks omamoodi rituaal enne uinumist.  Sel juhul on jutt rahustamisvahend, mis võimaldab päevasündmustest eemalduda ning minna aktiivsuselt üle puhkusele. Lapsele võib sellisel juhul olla isegi tähtsusetu, mida ta kuuleb. Sobib iga lugu, mis on loetud vaikse häälega ning vastava intonatsiooniga. Teisele on oluline, et muinasjuttu loetakse elavalt, kujutades erinevalt iga tegelast, kaasates ka last ennast. Sel juhul on muinasjutul täita just aktiviseeriv roll. See annab lapsele võimaluse kujutada ennast muinasjutukangelasena, laenates tollelt soovitavaid omadusi.

Palju võib rääkida ka kiindumus ühte ja samasse muinasjuttu, kui räbalaks loetud raamatukest nõuab laps ikka ja jälle kuulata, kusjuures ei tohi sõnagi sellest muuta või välja jätta. Sel juhul lahendab laps muinasjutu abil mingisuguseid isiklikke probleeme.  Ilmselt just selles loos on vastused küsimustele, mida ta ise veel lahendada ei suuda. Just seetõttu ongi süžee tema jaoks nii lähedane ja mõistetav.

Vahel on aga muinasjutud vahendiks emotsioonide saamiseks. Muinasjutus on ju alati midagi maagilist, see on reaalsuse ühinemine fantastilisega, hirmutava ühinemine rõõmuga.  Lapsed, kes armastavad muinasjutte nende väärtuste pärast, annavad ise „tellimuse” soovitud efektile sisse. Räägi midagi lõbusat, midagi hirmsat… Üldiselt on armastuses muinasjuttude vastu alati teatavad põhjused. 

Kas siis tuleb välja, et kui laps neid ei armasta, siis tal polegi vajadusi? See tähendab, et ta on alati rahulik, enesekindel, tal ei ole mingeid pretensioone ega emotsioone? Tegelikult pole see sugugi nii. Ka ilmses vastumeelsuses on omad sügavad põhjused. Seetõttu on tähtis aru saada, mis nimelt lapsele ei meeldi ning kuidas ilmutab end tema vastumeelsus.

Igav tegevus

 

Kõige sagedasem põhjus, miks laps muinasjutte kuulata ei taha, on oskamatus kuulata. Lapsel on keeruline vastu võtta suulist teksti. Seda on kerge märgata, jälgides ta miimikat. Puudub huvitatuse emotsioon. Istub ja igavleb, mõtleb millelegi muule.  Loomulikult võib seda juhtuda, kui muinasjutt üldse ei meeldi, kuna pole vastav tema eale. Siis ei saa öelda, et laps üldse ei kuula — ta lihtsalt läheneb asjale valikuliselt. Kui aga sama olukord valitseb alati ning lapse suuremaks sirgudes ei muutu üldse, siis on võimalik, et tegu on tähelepanuhäiretega. Tahtmatus (isegi suutmatus) lihtsalt istuda ja kuulata lugemist on sageli üks esimesi tähelepanu defitsiidi tunnuseid. Teised pole veel vanuse tõttu nii märgatavad.

Vahel pole aga probleem tähelepanu puudumises kui sellises, vaid selles, et just lugemine või jutustamine ei ärata huvi. Seda juhtub lastega, kellel on liiga aktiivne eluviis. Vanemad pakuvad neile liialt palju tegevust, lõbustusi, suhtlemist, mille tagajärjel lihtne kuulamine neid enam ei rahulda. Või siis vastupidi, laps veedab üleliia palju aega iseendaga ning leiab meelelahutust teleri või arvuti ees istudes ning tehniliste mängude võtteid omandades. Loomulikult ei huvita teda enam muinasjutud. Sest maailm, millega tema on harjunud, on hulga värvikam ja eredam ning selles leidub ka palju maagiat.

Ent vanemad teevad suure vea, kui otsustavad, et nii peab ka edaspidi jätkuma. On väga tähtis õpetada lapsele suulise teksti kuulamist. Nii areneb tal tähelepanu. Oskus kuulata on aga üks keskendumise aluseid. Kindlasti tuleb lapsele lugeda ja jutustada muinasjutte isegi siis, kui tundub, et selleks pole erilist vajadust ning et ta areneb niigi suurepäraselt.  Esialgu pole mõtet ette võtta pikki lugusid. Kui aga võetakse, siis tasub teha vaheaegu, kui on tunda, et lapse tähelepanu hakkab hajuma. Ning kindlasti peab lugude valik vastama lapse eale.

Õudsed muinasjutud

 

Meie taju ja mälu on veel paljuski mõistatus. Mitte alati pole võimalik aru saada, miks hirmutab see, mis teistele näib naljakas. Isegi täiskasvanud ei suuda alati oma muljete ja mälestuste lõngakera lahti harutada, mõista oma alateadvust. Lapsed ei suuda seda hoopiski. Juhtub, et nad nutavad, kui kuulevad multikast pärit laulu. Tuleb ette, et laps ei lase enda lähedalegi näiteks klouni või mõne muinasjutu tegelast, teades suurepäraselt, et need on vaid kostüümides inimesed. 

Muinasjuttudes on olukordi, mis enamusele näivad tähtsusetud, kuid mõned lapsed tunnevad hirmu. Laps võib keskenduda kangelase surma momendile, isegi kui teab, et kõik lõpeb hästi. Teda võib hirmutada nõia kirjeldus või laste saatmine metsa. Ja loomulikult süveneb efekt, kui vanemad üritavad kas õpetlikel eesmärkidel või selleks, et lugu illustratiivsem oleks, muinasjuttu veelgi õudsemaks teha — moonutavad häält, teevad koledaid grimasse…

Kartlikele lastele on see tõeline stress. Tasub olla tähelepanelikum oma laste emotsioonide suhtes, vältimaks liigseid hirmusid.  Kui laps ei armasta teatud muinasjutte, näiteks selliseid, kus on muutumised, loogikavastased sündmused, ebareaalsed kangelased, siis ei tasu teda sundida neid kuulama. On olemas ka muinasjutte loomadest, loodusest ja lastest endist meie reaalses maailmas.

Valus koht

 

Kõik inimesed elavad erinevalt läbi oma probleeme, nii täiskasvanud kui ka lapsed.  Kellelgi on tarvis ühte ja sama  asja mitu korda jutustada ning nutta. Keegi tõmbub üleni endasse. Mõned lapsed kiinduvad just sellel põhjusel  ühte ja samasse muinasjuttu, teised üritavad vältida igasugust meenutust probleemist. Arvatakse, et esimene viis on parem. See aitab emotsionaalselt reageerida, elada olukord läbi uuel tasemel. Samas ei ole võimalik probleemist vabaneda sunniviisil. Pole just eriti humaanne sundida last kuulama seda, mis talle ebameeldiv on, öeldes: „Ka sinul on samamoodi”.  Muinasuttu tuleks jutustada nii, nagu tema palub. Samas võib üheskoos ka uue muinasjutu välja mõelda. Sellise, milles valulik teema laheneks lapsele sobival moel.

Allikas: Stšastlivõje Roditeli, juuli, 2012