"Miks sa mind üldse mitte kunagi ei kuula?!"

Mees pani beebi magama. “Mis sa talle õhtuks süüa andsid?” küsisin. “Eem, selle riisipiima, mis meil kapis on,” vastab mees. “Aga kas õhtul putru ka tegid?” “Ei.” “No me ju leppisime kokku, et anname beebile lisaks piimale õhtuti putru, siis ta ei ärka öösiti tühja kõhu peale üles.” “Unustasin.” “Kui sul endal on kõht tühi, siis sa ju ei unusta? Me oleme sellest nii mitu korda juba rääkinud, ma ei jaksa kogu aeg ühte ja sama korrata.”

On vana tuntud tõde, et mehed ja naised kuulavad erinevalt. Kui naine söödab ühe käega last, teise käega teeb perele lõunat, sinna vahele vaatab seebikat ja räägib mehega teda samal ajal poole kõrvaga kuulates, siis mees suudab keskenduda korraga vaid ühele asjale. Kui sa tahad, et su mees sind päriselt ka kuulaks ja kuuleks (!), õpi ise ka ennast õigesti väljendama — vaata silma kui räägid ja oota ära teise vastus, ilma, et vahele segaksid. Lõpeta nokkimine ja jäta sarkasmihuumor heaga tagataskusse. See pole kerge, ma tean. Ja ka parimal juhul ei pruugi see enamik kordadest õnnestuda. Siiski, kui suudad enesekontrolli säilitada, on tulemust silmaga märgata ja kõrvaga kuulda. Mõttetu nääklemine lihtsalt jääb ära.

Kuulamine on hea suhte reegel number 1 ja aitab ära hoida nii mõnegi tüli! Alles see oli, kui vingusin mehe kallal (jah, ma ikka teen seda aeg-ajalt!), et miks sa mind üldse ei kuula. Räägin ja räägin ja räägin, pidevalt korduvad ühed ja samad asjad. Mulle tundub, et pean aina kordama ja mehele tundub, et ühest korrast piisab. No ei piisa ju, kui meelde ei jää! Vahel tundub, et suudan teise kuulama ja kuulma panna vaid häält tõstes. Hiljem on jällegi häbi — jälle ma ei suutnud rahulikuks jääda ja täiskasvanu kombel asju arutada. Karjudes aga saavutad tegelikult vaid selle, et inimene reageerib automaatselt, tehes, mida vägisi palusid, kiirelt ära, kuid meelde see talle ei jää.

Kunagi ülikoolis õppides oli seal õppeaine nimega kuulamistreening ja praegu mõtlen, et sama aine võiks kohustuslik olla juba keskkoolis. Hea meelega läbiks selle isegi uuesti. Ja ehk uuestigi veel. Tundub, et tänapäeva kiires elus on see lausa hädavajalik. Kõigil on kiire, ühiskond on kiire, mood on kiire, infovoog on kiire, töö on kiire, huvid on kiired… ja aina kiiremaks läheb! Kõike tehakse pisut ülejala ja säärast vanamoodsat kulgemist enam eriti ei leia. Kui siis ehk lõunamaal, kus elu võetakse kui meelelahutust ja tavaline suhtumine on “ah, küll jõuab sellegi kiire asjaga!"

Kui räägid oma kaaslasega, lapse või sõbraga, kellega iganes, võta sinagi aeg maha. Kui tahad, et tema kuulaks sind, siis keskendu ka sellele, mis tal sulle öelda on. Kerge öelda, raske teha. Mina alles õpin. Ja üks õppimise viis on tegelikult oma vigade tunnistamine. Mina teen seda praegu lausa avalikult, teades, mis kriitikarahe alla sattuda võin. Lisaks on abiks kirjapanemine. Nii suudad end paremini kõrvalt vaadata, analüüsida, hinnata. Teised hindavad sind nii ehk naa. Hinda sina ise ka!

Kas sina kuulad oma kaaslast või lihtsalt kuuled, mis tal öelda on? Need on kaks täiesti erinevat asja. Esimesel juhul süvened, teisel juhul läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja ja tulemuseks on kvaliteedi asemel kvantiteet.

Pakkugem oma lähedastele kvaliteeti — nad on seda väärt! Ja nii võid ise kindel olla, et ükspäev saad seda (veel rohkem!) ka tagasi.