Miks Taavi M elab vagunelamus?
Elan oma „vagunis“ aasta ringi. Minu nö „vagun“ ei ole mobiilne, see on ümberehituste käigus kadunud. Seega arvan, et eluaseme ehitusmaterjal ja kuju ei tee temast veel vagunit. Samuti võiks ju näpuga näidata inimestele, kes elavad näiteks puitkarkassmajades, mille seinad moodustavad papp, vatt ja kips. Teras on igal juhul vastupidavam ehitusmaterjal.
Pigem võiksin oma elamist nimetada ajutiseks, mille kõrvale jõudumööda ka suurema eluaseme ehitamise asjadega tegelen. „Vagunist“ saab hiljem nö külalistemaja, millele siis plaanis ka korralik ja kaunis vooder ning viilkatus peale panna.
Milline su elamine siis on? Ega see vist teab kui mugav pole?
Minu elamine asub minu enda maatükil, millel suurust üle 3000 ruutmeetri! Looduskaunis koht mändide ja kadakate vahel, nelja kilomeetri kaugusel meri ja liivarand.
Minu 35 m2„vagunis“ (suurem kui 1-toaline korter) on kaks tuba ja dushiruum, lisaks veel tuulekoda kahe ruumiga. Kõrvalhoonena on 20 m2 suurune kuur.
„Vaguni“ sisu on vooderdatud hööveldatud lauaga. Valgus pääseb tuppa läbi pakett-akende. Peale nõudepesumasina ei puudu elamisest mitte ükski igapäevane moodne kodumasin. Telerist võin vaadata lisaks Eesti ja Soome kanalitele SATi vahendusel veel ligi 40 kanalit. Kamin soojendab kesküttesüsteemi, mis ka talvel elamise täiesti elamiskõlbliku suudab hoida ja seda ka ilma elektrit kütteks kasutamata. Elamises olev veesüsteem koos soojavee-boileri, dushi ja kahe kraanikausiga ammutab maitsvat kristallselget vett krundile ehitatud kaevust. Vee maksumuseks kusjuures ainult elektri hind, mis käitab hüdrofoori.
See kõik on minu oma, ma ei ole ühegi panga ori. Saan öösiti rahulikult magada, sest mul ei ole vaja mõelda mitmekümne aastasele pangalaenule. Mul ei ole naabreid, kellede lärm, pidutsemine või muidu imelikud elukombed mind võiksid häirida või vastupidi. Ma võin rahumeeli riputada õue kuivama ka kõige kallimad ja paremad riided ilma, et peaks kartma nende päise päeva ajal nöörilt varastamist, nagu seda juhtus korduvalt minu eelmises elamises. Pole karta, et mõni narkar öösel autol kummid läbi torkab või klaasi puruks lööb.
Rahuliku südamega võin lasta lapsed õue mängima. Pole vaja karta, et nad omale mõne narkari kasutatud süstlast HI-viiruse hangivad või auto alla jäävad. Mulle ei laeku postkasti igal kuul tuhandetesse ulatuvaid arveid elamuühistult kütte, vee prügi ega muu jama eest.
Suviti ja sügiseti korjan marju enda istutatud põõsastelt, õunu kahelt metsikult õunapuult või lähen natuke sügavamale metsa ja korjan seeni. Ainsad ebamugavused, mis meelde tulevad, on väli-kuivkäimla ja see, et kui õues sõpradega grillides peaks õllest puudus kätte tulema, siis lähim pood asub 3,5 kilomeetri kaugusel. Ka tööl käimiseks tuleb iga päev edasi-tagasi maha sõita ligi 70 kilomeetrit.
Miks sa seal elad? Kus sa enne elasid? Kas sind võib justkui kodutuks pidada?
Kui tekkis vajadus uue elamispinna järele, siis oli mul valida, kas üürida oma eelmise kodu eest hüvitisena saadud kopikate eest mõneks ajaks korter või muretseda midagi päris enda oma.
Varem elasin esivanemate poolt aastatel 1946 kuni 1970 järeltulevatele põlvedele ehitatud kahekordses kivist eramus Talllinnas Lillekülas. Pärast vanaema surma 1982 . aastal hakkas majaomanikust vanaisa ümber aga tiirlema „kosilasi“, kes tahtsid maja maha müüa. Minu isa ja tema õe algatusel jagati maja mõttelisteks osadeks. 1990 aastal sai võltsimistunnustega kinkelepingu alusel üheks maja osanikuks üks kinnisvara-ärimees. Et saada kogu maja omanikuks, hakkas ta 2000. aastal taotlema kohtu kaudu maja kaasomandi lõpetamist. Tema kasuks sundvõõrandati kohtuotsusega minult mu majaosa ja järgmise kohtuotsusega tõsteti mind sealt ka tänavale. Nii et praeguseks on minu ametlikuks aadressiks ainult Tallinn, Kristiine linnaosa.
Seega võib seaduslikult mind nimetada ka kodutuks, sest Eesti Vabariigi nimel võttis Tallinna Linnakohus minult mu kodu, ühtegi põhjendust selleks toomata. Ühe põhjuse võin siiski ise tuua. Ahne kohtunik!
Nimelt helistas enne kohtuotsuse tegemist mulle korduvalt asja menetlev kohtunik ja sõna otseses mõttes noolis altkäemaksu. Kõigepealt pidi otsus tehtud saama kahe nädalaga, aga asi muudkui venis ja venis. Aegajalt sain kohtunikult kõnesid, kus ta teatas, et ta võib seda otsust teha nii ja võib ka teisiti. Kuna olin kunagi ametialaselt kokku puutunud pidevate altkäemaksu pakkumiste ja küsimistega, siis mõistsin kohe, mida minult oodatakse.
Toonase „vaese üliõpilasena“ polnud mul aga midagi pakkuda ja kuna Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et omand on puutumatu, siis sain lootma jääda ainult kohtusüsteemi ostmatusele ja aususele. Eksisin!
Uude elukohta, välja siit Tallinnast, registreerin ennast kohe, kui maa-asjad vallas korda saavad. Siis vast saab minust ka koduga kodanik.
