Milleks teha igapäevapetmisest nii suur probleem?
Nimelt on mul viimasel ajal peas ja mõtteis petmise (ja mitte see suhetes petmine, selle jätaks mõneks teiseks korraks) teema. Seda seoses Lance Armstrongiga. Mitte, et ma suur spordihuviline oleks, oh ei. Aga kui uudistest ja lehtedest muud lugeda pole, kui aastatetaguseid dopinguga seotud spekulatsioone, siis ikka jääb silm peale. Ja sunnib kaasa mõtlema.
Ütlen kohe ka ausalt, et mina ei näe alati avalikes ülestunnistuses sellist traagikat ja paanikat, nagu üldsusele kombeks. Muidugi on jahmatav teada saada, kui kuulsaid inimesi selline avalik paljastus tabab ning usk nende iidoliks olemisse haihtub. Aga milleks sellest nii suur probleem teha? Kas kellegi elu otseselt muutub selle pärast? Ning miks muud, „patuse” teised saavutused ja heateod (antud juhul siis näiteks Armstrongi poolt toetatavad vähifondid jmt) koheselt ka oma sära kaotavad? Oleks siis vähemalt midagi tõepoolest drastilist teadlikult tehtud, näiteks kuningliku pere beebi haiglas ära vahetatud ja aastaid hiljem pettus paljastatud. Siis oleks petmine tõesti paljude elu muutnud. Aga midagi sellist pole hetkel teadaolevatel andmetel juhtunud…
Me kõik oleme ju elus, kes rohkem, kes vähem, petnud. Tõstku käsi, kes ei ole keskkoolis tunnikontrolle või ülikoolis eksameid tehes väikest abi kasutanud? Või trollis piletita sõitnud? Või maksuametile ühtteist deklareerimata jätnud? Kõik need on ju sisuliselt petmised, aga kui seda avalikult tunnistada, ei juhtu otseselt midagi (maksuameti näide võibolla välja arvatud). Keegi ei võta kunagi omandatud kesk- või kõrgharidust tagasi ega nõua haridusele kulutatud summat tagasimaksmisele. Kuigi see kõik on ju saavutatud ebaausalt, kui väga täpne olla. Ka pole kuulda, et kedagi piletita sõidu eest näiteks ühiskondlikule tööle saadetaks. Ja samas, praktiliselt KÕIK ju teevad nii. Kui aga võimalust on…
Belfastis oli mul hollandlannast majakaaslane, kes korralikule kristlasele kohaselt pidas igasugust petmist patuks. Kui talle kord mainisin, et tööl igakuisel teadmiste testil teiste kolleegidega Messengeri vahendusel vastuseid kontrollime, sain tulemuseks siiralt hämmastunud näo ning hüüatuse: „Aga see on ju petmine! Isegi kui sa testi ära ei tee, oled vähemalt aus olnud”. Ja nii ei teinudki ma talle selgeks, et tühine kõrvalise abi kasutamine suhteliselt mõttetul töisel teadmistekontrollil (mille tulemused erilist rolli nagunii ei mänginud, ma lihtsalt eelistasin negatiivset tähelepanu võimalusel vältida) pole üldse probleem. Pealegi, enamus töötajaid tegi seda nagunii.
Tagasi algse teema juurde. Suured sportlikud saavutused, mis on saavutatud teadliku keemilise abiga (ning tuleb tunnistada, asjaosalised on ikka vägagi leidlikud, sest jälile saadakse neile tihti alles aastaid hiljem), on nii suur rahvuslik, tihti lausa ülemaailmne skandaal. Koheselt on purustatud illusioonid, noorte tulevikulootuste naiivsed unistused lagunevad kildudeks ning rahvuslik uhkus saab tagasilöögi. Eestlastel omal ju näide võtta - süüdimõistvat otsust pole veel tehtud, aga oma Veerpalu on juba ammu risti löödud. Ning loota, et teised sportlased ausalt suuskadel liuglevad või ratast väntavad, on ilmselgelt naiivne. Võita tahavad kõik. Vahele jäävad aga vähesed…
Muidugi, petmisel on omad nõrgad küljed ka. Ehk siis oht vahele jääda ning siis peab olema plaan B ehk „mis edasi?”. Mina ootasin tegelikult põnevusega lahendit plaanile, et Armstrong läheb valedetektori kasutamiseni välja. Selline uudis kord oli kord meedias avalik ning oleks huvitav teada, mis taktika tal selle plaani korra oli. Sest ilmselgelt oleks tulemuseks olnud läbikukkumine. Aga kuidas kaval plaan siis edasi oleks läinud?
On hea ütlus, et „aus ülestunnistus kergendab karistust, kuid lisab aastaid”. Üllas on tunnistada oma teadlikult tehtud vigu (et saavutada, mida taheti), aga kas seda alati peab tegema? Vahel on targem vait olla. Kui juba pikemat aega vaikitud (ja südametunnistus niikaua elada on lasknud), las nii jäädagi. On kõigile parem.
