Kas hollandlased siis sellistest asjadest ei räägi? Kas tõesti on normaalne arvata, et peale aastast kooselu on endiselt normaalne elukaaslast mõningatest olulistest detailidest mitte teavitada? Kusjuures, ma ei kuulnud sellist küsimust siin elades esimest korda. Ma ei arvanud, et ma oma luhtunud abielu seebiooperilikult varjama ja igal nurgal valetama pean. Kuidas saakski? Kuidas ma oma liitnime selgitan, kui mu vanematel ja vendadel vaid üks perekonnanimi on? Kui aus olla, siis minu lahutusest tuli juttu hollandlasega juba esmakohtumisel. Ja enesekindla mehena ei teinud ta sellest suurt numbrit. Loomulikult ei räägi ma oma nurjunud seaduslikust kooselust kogu aeg ja igal pool, aga milleks varjata? Ma ei häbene oma valikuid ja tänu nendele kogemustele olen ma praegu see, kes ma olen. Praegune elukaaslane on isegi mu pulmapilte näinud. Ning ei, ma ei sundinud teda neid vaatama…

Teine üllatav küsimus minu jaoks on, et „kas mu hollandlane ka teab, et ma temast nii avalikult kirjutan?” Jah, jällegi teab. Jällegi mainisin juba meie tutvumisel, et sellist tööd teen ja ilmselt on temast ka lähiajal põgusalt juttu. Ja JÄLLEGI ei ole ta mõistva inimesena sellest probleemi teinud. Vastupidi, ta tunneb huvi minu töö vastu. Iga kord, kui uus lugu on avaldatud, küsib ta, millest kirjutasin ja talle sellest informatsioonist täiesti piisab. Ei hakka ta salaja mu tekste googeldama ja tõlkima. Ning ei, ma ei ole naiivne — ma tõesti usun teda, kui ta ütleb, et seda ei tee. Küll aga on keegi, kes EI tea, et temast siin kolumnis aegajalt juttu on. Ja selleks tegelaseks on mu ämm.

Loomulikult ei tea mu hollandlane minust kõike, aga ma ei arva, et ma midagi väga olulist tema eest varjan. Kas ta teab mitme mehega ma olnud olen, kus ja mida teinud? Ei. Pealegi, see kõik ei puuduta üldse meievahelist suhet. Seega pole tal tarvis kõike peensusteni teada ja normaalse mehena ei päri ta samuti. Lisaks ei pea ta muretsema, et mingid kahtlaseid videosid minust internetti lekiks või piinlikke fotosid kuskilt avastada võiks. Ma ei pea muretsema, et mu eelnev elu mu praegust suhet kahjustada võiks.

Küll aga tean neid, kel mehe eest nii mõnigi oluline asi varjul on. Ja ma ei mõtle siin petmist, seda jagub paljudesse peredesse ja selle saladuse hoidmine on nii tavaline, et ei tasu mainimistki. Küll aga tean üht tüdrukut, kes oma diagnoositud depressiooni oma kallima eest varjab. Oma sagedast ja erakordselt halba tuju põhjendab ta küll normaalsest kauem kestvate „päevadega”, küll probleemidega tööl, vanemate ja sõpradega. Või siis tean üht naisterahvast, kes oma abikaasa ja laste isa teadmata sterilisatsiooni operatsioonile läks. Haiglas olekut ja arme kõhul seletas „naiste asjadega” ja mees elab siiani õndsas lootuses, et nad kord veel ühe lapse saavad. Mehe kauane unistus, tütreke, on selles peres ju veel puudu… Või juhus, kus algul ilusana tunduv suhe hakkab mingi hetk kiratsema ja alles peale inetut lahkuminekut kuuleb mees, et tegelikult meeldivad/meeldisid tema ekspruudile hoopis teised naised. Oleks tüdruk algusest peale iseenda ja oma partneri vastu aus olnud, oleks ära hoitud näotuks muutunud suhte laialiminek ja ehk edaspidigi sõpradeks jäädud. Nüüd aga meenutab mees oma eksi vaid põlglikult.

Saladustega kipub juba nii olema, et hirmus raske on neid lõpuni salajas hoida. Võiks ju mõelda, et milleks siis üldse salatseda? Aga tundub, et see on suur osa inimeseks olemisest ja nii tuleb arvestada, et saladused on ja saladused jäävad. Lihtsalt tuleb hoolikalt valida neid, kellele usaldusväärset info edastada. Kui üldse seda teha…