Mina ja härra Ferranti

 (14)

Aasta tagasi, hunnitul juunipäeval, kui ma kandsin vähemalt sama helesinist pükskostüümi, kui seda oli taevas neil päevil, kohtasin ma härra Ferrantit.

Mina ja mu sõbranna istusime peenes restoranis, kui sinna sisenes mustas triibulises ülikonnas mees. Ta oli lühikese tumeda peaga, vasakul põsel sünnimärk ning oli oma ükskõikse pilgu täiuseni arendanud. Tema täidlastest huultest ja lohukesest lõual oli võimatu mööda vaadata. Nahkportfell käes, kõndis ta restoranis tujukalt paar tiiru. Täpselt sel hetkel, kui ta vaatevälja ilmus, nentis mu sõbranna sarkastilisel toonil: «Nojah, see on ju härra Ferranti…»

Tagasi mõeldes on mul tunne, et erinevatel hetketel voolab aeg erineva kiirusega. Minu aeg jäi sel hetkel seisma. Ma vaatasin lummatult, kuidas see pahur olend restoranis ringi patseeris. Vaikus, mida ainult mina kuulsin, oli nii sügav, et ma ei pannud tähele inimesi enda ümber rääkimas, ma ei kuulnud üleüldist melu ega oma sõbranna vadinat. Ma ei kuulnud mitte midagi. Ma ainult nägin teda selle beezhides toonides modernse restorani taustal.

Ja äkki jäi ta seisma ning vaatas mulle otsa, küpsetades mind oma külma pilguga. Tema hallid silmad minu rohelistes, kuulsin ma äkitselt jälle üldist saginat, vaikset dzhässmuusikat, mis taustaks mängis, ja oma sõbranna vatramist.

Järgmisel hetkel sisenes restorani keegi vanem mees ja härra Ferranti tähelepanu koondus nüüdsest ainult temale. Minu tähelepanu koondus klatshile, mida mu sõbranna härra Ferranti kohta lahkelt jagas.

Sõbranna monoloogi käigus selgus, et härra Ferranti on üks riigi rikkamaid mehi. Talle kuulusid nii see restoran, kus me istusime, kui ka tosin teist linna peal. Ja hulgaliselt kinnisvara. Ülbe sell, kelle ülbust ei kahandanud ka tõik, et tema naine ta juurest paar kuud tagasi minema jooksis ja kõik lehed sellest pasundasid. Härra Ferranti oli 31aastane võimatult kena välimusega mees, kellele kõlbas ainult autojuhiga sõita. Ise nõustus ta juhtima purilennukit, millega taeva all ringi liuglemine oli tema erihobi.

Restoranist väljudes osutas mu sõbranna kuldsele Bentleyle, mille roolis istus hallipäine sohver. Kuldne auto ja autojuht, mis kuulusid härra Ferrantile.

Sellest päevast hakkas minu hinges oma elu elama salakirg. Näriv huvi, mis sundis mind läbi lugema kõik intervjuud, mis mul õnnestus härra Ferranti kohta hankida. Piinav vajadus, mis sundis mind sellest päevast alates einestama härra Ferrantile kuuluvates restoranides. Ma õppisin nautima elevust, mida minus tekitas ootus tema peatsest nägemisest. Ja ma nägin teda tihti. Mulle meeldis tema ükskõikne pilk ja see, kuidas ta heades ülikondades nii elegantselt restorani tugitoolides lösutas.

Ma lõin endale ideaalmehe, kellega ma polnud kunagi rääkinud, kellest ma teadsin ainult ajalehtede vahendusel seda, mida nutikad ja vähem nutikad ajakirjanikud lugejal näha tahtsid lasta.

Minus hakkasid vaikselt elama oma elu tema manöövrid, ja tema ükskõikne pilk sillerdas minu silmades. Ma ütlesin endale, et minusugune 21aastane tüdruk võib teha küll veel ühe lolluse: kulutades oma suve kellegi jälgimisele. Ma töötasin apteekri õpilasena ja kõik vabad õhtud, mil ma oleks pidanud ravimiraamatutes tuhlama, kulutasin ma oma sääste härra Ferranti kallites restoranides.

Ma õppisin juhuseid looma. Meie juhuslikud kohtumised polnud enam juhuslikud. Juhused polnud enam juhused.

Kord nägin ma ta autot pealinna suurima kiriku ees. Ma kõndisin vaikselt kirikusse ja nägin ülbe mehe medali teist poolt. Ta palvetas üksi tühjas kirikus. Alates sellest päevast lugesin ma härra Ferranti eest õhtuti palve. Oli veel midagi, mis meid ühendas - usk.

Ühel augustiööl juhtus midagi. Me kohtusime minu unenäos. Mina ja härra Ferranti, me olime koos väikelinnas, kus ma polnud kunagi varem käinud. Me istusime terve öö raudteejaamaplatvormil ja meie päralt oli tore seljatoega pink. Kui öö hakkas hommikusse hiilima, jalutasime jaama kõrvale pisikesesse järveäärsesse parki. Siis teatas härra Ferranti, et ta peab nüüd minuga hüvasti jätma, ja kõndis sõnagi lausumata eemale valge maja poole. Sel hetkel ma ärkasin. Püüdsin meenutada meie vestlust, aga tulutult. Kuid see tunne, mida see unenägu minus tekitas, oli nii kirgas ja soe. Ma olin härra Ferrantiga justkui lähedasemaks saanud.

Paar ööd hiljem kohtusime taas kord minu unenäos. Linn oli sama. Ja me kõndisime juba tuttavaks saanud raudteejaamas. Tol ööl vaatasin ma jaamahoonel olevat valget silti, kuhu oli kirjutatud Bregenz. Ma polnud sellest kohast iial midagi kuulnud. Me rääkisime härra Ferrantiga õnne olemusest ja ta ütles, et ta ei saa kunagi täiuslikult õnnelikuks, sest talle pakub naudingut teel olemine. Ta ütles, et talle meeldib jaht. Hommik viis meid lahku.

Ärgates mõtlesin, et mina ja härra Ferranti oleme järelikult väga sarnased, sest ka minus tekitas joovastust jaht. Jaht tema järele. Probleem oli selles, et viimasel ajal ei kohanud ma teda enam üldse, kui unenäod välja arvata.

Hakkasin tähele panema, et kohtusin härra Ferrantiga alati nendel öödel, kui ma olin õhtul tema eest palve lugenud.

Ühel ööl jalutasime jälle pargis, lähedal loksus järv ja eemal ühest laeval asuvast restoranist kostis Glenn Milleri «Kuupaiste serenaad». Istusime paadisillal ja vaatasime järvele. Kui muusika lõppes, tõusis härra Ferranti minu kõrvalt püsti ja ütles: «Sina õpetasid mulle õnne olemust. Õnn peitub selles, kui minna õhtul rahuliku südamega magama ja hommikul ärgata rahuliku südamega.» Siis suudles ta mind põsele ja kõndis pargis tõusvasse udusse. Tol korral kandis ta halli ülikonda ja kaabut. Ja mina punast kleiti.

Augusti viimased päevad olid uskumatult palavad. Ainult minul oli külm, sest ma polnud härra Ferrantit kuu aega näinud ja minu unenägudesse ta enam ei ilmunud.

Siis, septembri keskel, kui igatsusevedru peksis vastu mu südameseinu ja ma tundsin kordamööda piinlikkust oma fantaasiamaailma pärast ning siis jälle meeletut igatsust, nägin ma teda. Ta sisenes restorani tavalisest vaiksemalt. Mind nähes jäi ta seisma ja puuris minu rohelistesse silmadesse oma hallide silmadega kaks auku. Ta pidas hetke aru ja tuli siis minu laua juurde.

«Minu nimi on Andreas Ferranti,» sõnas ta mulle kätt ulatades. «Ja ma tahtsin küsida… Tähendab… Kas te tuleksite minuga mõnel õhtul sööma?»

Tol päeval kõndisin ma õnnega käsikäes restoranist välja. Kaks päeva hiljem läksime õhtustama. See oli ilmselt esimene kord, kui me ei kohtunud mõnes tema restoranis mõne minu loodud juhuse läbi. Kõik oli päris. Me sõime ühes väikses linnaäärses restoranis, kuhu tema äärmiselt diskreetse ilmega autojuht meid viis.

Kui olime road välja valinud ja meile oli sherri toodud, lausus ta vaikselt: «Me oleme täna küll esimest korda väljas, aga mul on tunne, nagu oleksime kümneid kordi varem kohtunud. Augusti alguses juhtus mul ühes Austria väikelinnas Bregenzis purilennukiga sõites õnnetus ja ma olin kuu aega koomas. See oli suur saladus ja minu äripartnerid varjasid seda isegi ajakirjanduse eest. Oluline on see, et terve selle aja olite teie minuga. Me kõndisime seal väikelinna pargis ringi ja rääkisime juttu. Te saatsite mind alati suure valge haiglani ja olite järgmisel korral mind jälle haigla pargis ootamas. Teie aitasite mul oma soojuse ja lähedusega koomast välja tulla.»

Minu käsi, mis klaasi hoidis, hakkas värisema. «Kuidas, palun?» «Ma tean, et see tundub hullumeelne, aga nii see oli,» sõnas härra Ferranti. See oli esimene kord, kui nägin teda naeratamas. Naeratades ilmusid tema silmade äärde väikesed naerulehvikud.

«Ma tean neid kohtumisi,» ütlesin ma väga aeglaselt, võideldes sooviga tema naerulehvikuid sõrmega silitada. Ja me jutustasime üksteise võidu lugusid, mida me juba teadsime ja mida olime teineteisele Bregenzi öös rääkinud.

Hiljem, palju hiljem, kui ma vaikides tema autos koju sõitsin ning ka tema oli mõtteisse vajunud, mõistsin ma, et minu palved olid mind juhatanud tema juurde.

Aga hommikul ärkasin oma voodis. Ma ei mäletanud, kuidas ma tema autost olin lahkunud või kuidas koju jõudsin. Äkitselt täitus terve tuba mu ähvardavate südamelöökidega. Hirm tahtis mind lämmatada. Minu toa roosibordüüril olevad oranzid roosid naersid mu üle. Suur päevalill põrandavaasis naeris mu üle. Isegi sügispäike, mis kardina vahelt sisse paistis, naeris mu üle. Kõik langes ikkagi kildudeks. Minu võlumaailm oli suure seebumullina tükkideks lennanud. Kas see kõik oli olnud unenägu?

Äkki ilmus magamistoa uksele härra Ferranti. Ta niuete ümber oli minu valge vannilina ja ta hoidis käes kahte kohvitassi.

«Ma pean sulle suurema voodi ostma, kullake. Siin me kahekesi välja ei maga,» sõnas ta muretult oma naerulehvikuid lehvitades.

See polnud unenägu.