Minu esimesed septembrid: mäletan, kui sai kooli mindud hiigelkõrgete platvormkingadega — oh, kui popp ja uhke ma enda arvates olin

 (5)
Minu esimesed septembrid: mäletan, kui sai kooli mindud hiigelkõrgete platvormkingadega — oh, kui popp ja uhke ma enda arvates olin
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Ma ei mäleta oma päris esimest koolipäeva ega selle eel valitsenud elevust...

Küllap ma olin ärevuses ja uudishimulik, kuigi mitte hirmul, sest lugeda ma juba oskasin. Mul on meeles oma kingad ja see, kuidas me teiste algajatega pikas rivis toolidel istusime. Ülejäänud mälupildid võivad olla puhtalt fantaasia ja fotodel nähtu loodud koostöö. Aga mida aastad edasi, seda selgemad on esimese septembriga seotud tunded. Juba mitu nädalat enne olid vihikud ja pinal ja muu vajalik ostetud. Silusin ja sättisin neid kindlas sahtlis, panin vihikutele paberid ümber, teritasin pliiatsid korralikult ära ja muudkui ootasin. Esimene september tähendas taaskohtumist sõpradega, keda polnud terve suve näinud ja pääsemist põnevamasse maailma. Suvi oli üksildane aeg, mida ilmestasid ainult nädalaks-paariks maale toodud sugulaste lapsed, aga muus osas tähendas see siiski rohimist ja maatöid ning lõputut lugemist.

Muidugi oli ka esimesel koolipäeval ärevust seetõttu, mida teised teinud on, kui pruunid nad on, mis neil seljas on ja milline ma ise välja näen. Mäletan, kuidas ühel sügisel ma olin väga elevil, sest mulle oli ostetud tollal popid kleebitavad kõrvarõngad, aga suur oli mu pettumus, kui avastasin, et teised sõbrannad on veelgi ägedamad, sest nemad olid sel suvel saanud päriselt kõrvadesse augud. Mäletan seda korda, kui kuuendas klassis esimesel koolipäeval olin ema eest salaja pannud tema huuleläiget ja natuke ripsmetušši ning kuidas ma hiljem tema käest pahandada sain, et liiga vara end meikima hakkasin. Mäletan seda korda, kui seitsmendas või kaheksandas klassis sai kooli mindud hiigelkõrgete platvormkingadega, mis tollal moes olid ja mille vajalikkuses ma ema kuidagi veenda suutsin. Kõndimine oli raske, aga oh, kui popp ja uhke ma enda arvates olin. Mäletan seda korda, kui läksin keskkoolis esimesele septembrile vastu tehtud ülbusega, sest suvel olin lasknud poisipea lõigata ja stiili muutnud ning olin enda arvates nüüd nii eriline ja teistmoodi, ei sulandunud massi. Hirm oli ja samas omamoodi uhke tunne. Mäletan esimest koolipäeva ülikoolis, avaaktust suures saalis ja hilisemat tutvumisüritust oma erialakaaslastega.

Esimene september on minu peas seotud gladioolide ja astritega, heegeldatud pitspluusi ja mokassiinkingadega. See on uute jõupaberiga kaetud õpikute, veel täiskirjutamata vihikute ja tühjaks kirjutamata pastakate nägu. See on elevus kõikide tuttavate nägude nägemisest ja nendelt muutuste otsimisest. See on ootus näha, kas klassi või kooli üleüldiselt on tulnud uusi õpilasi, kenasid silmarõõme ja tüdrukuid, kellest võiksid saada mu sõbrad. See on suvise üksilduse ja rutiini asendumine särava, seiklusi ja võimalusi täidetud maailmaga, mis on aeg-ajalt tüütu ja väsitav, aga see koolielu negatiivsem pool ei kuulu esimese septembri juurde. Minu esimestel septembritel paistab alati päike, vähemalt mälestustes. Ootan huviga seda, millise tundega vaatan tulevasi septembreid, kui kooliteed alustavad minu lapsed. Kas ma suudan neile selle päeva maagia edasi anda või on nad juba eos tülpinud ning negatiivselt häälestatud? Kas ma ise suudan üle olla oma nostalgiast või üritan oma lastele maalida mingeid oma päikesesäraga kullatud mälestusi ning fantaasiaid, mis toovad reaalsusega kokku puutudes pettumuse nii neile kui mulle endale? Ma loodan, et iga lapsevanem suudab oma lapse jaoks koolimineku meeldivaks muuta ja olla korraks koos temaga siiralt elevil, kui ta oma gladioolide ja uute kingadega esimese avaaktuse poole sammub.